Piparkoogi-igatsus

4 12 2007

Eile ostsin Kirchbergi Auchanist piparkoogivormid. Aga tundub, et taignasegamine tuleb seekord endal ette võtta, sest pole õnnestunud seda poeletilt leida. Piparkoogindus ei paista siin üldse in olevat. Rumalad, nad ei tea, millest nad ilma jäävad.

Meenus, et keskkoolipäevil elasin talvepühade ajal piparkoogi-mandariini dieedil. Muu lihtsalt ei huvitanud. Õnneks liikus üldises värskete viljade puuduses vähemalt sõbralike lõunapoolsete liiduvabariikide mandariine. Ema tuttav Suhhumist saatis neid vahel ka postiga. Vineerkastis. Väga hästi elasid transpordi üle. Ja head olid. Lahtise koorega, seemneteta. Nagu peab.

Mandariine, õigemini küll klementiine, on praegusel hooajal siin mitut sorti, tavaliselt on just “lahtised” (st ilma võrgutamata) need “õiged”. Aga ainus koht, kus seni valmis piparkooke müügil olen näinud, on kesklinna jõululaat. Seal ripub tohututes kogustes suuri “dekoratiivpiparkooke”, uhkelt võõbatud, sõnumeid pühadest armastuseni. A mäletab, et meil peaks kuskil kapis olema üks selline möödunud jõulust. Seda ma vist süüa ei taha.

Ma tean, et IKEAs on piparkoogid müügil. Peaks õhtul sealt läbi käima, üksiti varuma laiskusepäevadeks sügavkülma ühe koti köttbullar‘eid.

Aga kui te tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes tuleb lähinädalatel siiapoole ning kotis vaba ruumi on, siis üks kott Teele piparkooke kuluks marjaks. Usun, et nad on ka sel aastal kõikidest poe-kookidest parimad.





Tulevad, tulevad. Jälle käes.

1 12 2007

Hankisime endale veidi jõuluilu. Ei olnud kerge, kuna poed paksult jõulukoledat täis. Aga ühtteist ilu sai ikka leitud ja tasapisi saab tuppa.

Lõpetuseks heegeldasin pooleteise tunniga päkapikkudele sussi. Et nad teaks, kuhu panna.

Oleme head lapsed olnud.





Vahitorn, hoiukassa, jõul ja kastanid

30 11 2007

Tänase päeva esimene highlight algas uksekellaga. Mina esiti arvasin, et tädikene majavalitsuse laadi asutusest tuli näitusid üles märkima. Enamasti käivad sellisel kellaajal postimehed, aga A, kellel oli töölt vaba päev, kinnitas, et mingit pakki ei tohiks tulemas olla. Kuna ma ise parasjagu tissitamisega pooleli olin, siis A läks trepikotta vastu. Ja ei olnudki näidutädi, oli hoopis kaunis noor neiu, kes tutvustas ennast sulaselges eesti keeles (ning ka oma mulatitarist kaaslast, kes siiski sõnagi eesti keelt ei poetanud) ja küsis, kas A ei sooviks temaga jumalast rääkida. A vastas, et ei soovi. Neiu vastu, et miks. A omakorda, et on endale need asjad selgeks mõelnud. Neiu arvas siiski pika ja sorava ning väga viisaka jutuga, et ehk siiski vaataks seda piiblit, mis tal kotis. A (samuti viisakalt), et kindlasti ei. Aga ehk on kedagi teist, kes sooviks? A hõikas siis, et kas ma olen huvitatud. Mina vastu, et kindlasti mitte. Järgnes veel oma 5 minutit äärmiselt ladusat müügijuttu, mille käigus leidis ta rohketes keeltes trükiste seast ilusa pildiraamatu “Mida jumal meile õpetab?” Pakkus soomekeelset Vahitorni ka, aga A loobus ning ütles igaks juhuks veel, et meile kuulutamine on aja raiskamine.

Eksole, ma just olin kurtnud, et pole kellegagi rääkida peale netisuhtluse…

Aga kust teadis j-tunnistaja K just meie juurde tulla? Pagana hea võrkturunduse andmebaas peab neil olema.

Igatahes, kui meid rahule ei jäeta, siis järgmisel korral pakume kohe verivorsti.

Pealelõunal käisin endale ja laps A-le kontot hoiukassas asju ajamas. Kohalikus keeles on tolle finantsasutuse nimi lihtsalt Spuerkees (hoiukassa) ja prantsuse keeles Banque et Caisse d’Epargne de l’Etat Luxembourg (Luksemburgi riigi hoiukassa ja pank). Ma ei tea, miks ühes keeles on nii lihtne ja teises nii pikk.

Tegu oli täiesti tavalise siinse asjaajamise kogemusega – õhkkond väga sõbralik ja personal abivalmis, ainut et aega peab meeletult palju olema. Muudkui aga täidetakse pabereid ja tehakse nendest koopiaid ja võetakse allkirju. Ma tõesti ei saa aru, kuidas sellise töötempoga saab olla tööviljakus kõrge. Ja kõik elavad ülihästi, sest nad jaksavad osta 3 korda kallimat kinnisvara kui ümberkaudsetes riikides, sõita enamasti uute autodega ning soetada endale ülikoledaid, justnagu mööbliriidest Louis Vuittoni kotte. No pärast õhtul vaatasin neid veel vaateaknal, mitte ei mõista, miks inimesed nii inetuid asju ostavad. Nii originaale kui ka vuhvleid. Vitriinis oli oma 20 kotti, neist 2-3 olid kenad, ülejäänud jubedad. Ning isegi saapad maksid vähem kui need müstilised kotid.

Tulles pangateema juurde tagasi, ütleks, et klienditeenindaja onu oli väga lahe onu. Ma ei mäleta, et ma oleks üheski pangakontoris Eestimaal nii palju ilmaelu asju arutanud. Ja see oli meeldiv kogemus, ausalt. Ma loodan, et kui ta lõpuks oma soovi täidab ja Baltimaid külastab (autoga reisijana pelgas ta Poolat, soovitasin tal reisida läbi Rootsi), siis saab ta meie hoiukassades sama meeldivalt koheldud.

Pärast tahtis laps A katsuda iPod Touchi. Sai katsuda. Oli uhke küll. Aga jõuluvana koti eelarve jaoks karm, nii karm.

Õhtul käisime Supsikuga kesklinnas jalutamas. Place d’Armi jõululaadal müüdi täpselt samasugust mõttetut nänni nagu igal teisel jõululaadal. Inglikujukestest idamaiste vidinateni. Proovisin esimest korda küpsetatud kastaneid. Täpsemalt sõin ühe. Noh, ütleme, et süüa kõlbas, aga ei vaimustunud. Hõõgvein oli küll hea. Supsik magas pärast mitmeööpäevalist jauramistsüklit nii terve õuereisi kui ka sinna-tagasi autosõidu kui ka pärast tunnikese toas.

Nüüd jäi küll uuesti magama, aga kuna hiljemalt pool 5 on viimastel öödel tulnud korralik kakaralli ning sellele järgneb kas a) ringi vahtimine b) jutustamine c) vingumine d) kisamine või a-d korraga, kestusega 15 minutist pooleteise tunnini, siis pööran end põhku.





Kaitstud: Vesine päev

29 11 2007

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: