Ametnikele. Ajaloo hämarusest

13 01 2009

Hakkasin üht vana asja otsima ja avastasin, et 2004. aasta novembris kirjutatud Arita CD (isiklikku, loomingulist ja veidi ka tööalast kroonikat täis) tõrgub töötamast. Sama seeria paariline lahkus toimimatute infokandjate maailma juba ammu.

Mistap, inimesed, kui te tahate, et midagi veidike suurema tõenäosusega ka tulevikus kasutatav on, siis tehke mitu koopiat ja mitte odavate CD-de peale.

Üksiti leidsin ühe 5 aasta taguse jõululuuletuse omavalitsuse ametnikele. Ma ise tol hetkel küll enam linnavalitsuse ametnik ei olnud, ilmselt on see tehtud kas siis kultuurikeskuse õnnesooviks oma “leivaisadele” või siis linnavalitsuse ja volikogu ühiseks jõulupeoks.

Peab ikka hakkama toimunud asju täpsemalt üles tähendama, kümne aasta pärast ei tuleks ilmselt enam seegi meelde, et mina selle kirjutasin :P

Jõulud on küll läbi, aga jahihooaeg on täies hoos (tükati õigustatult, tükati ka ilmselt rumalalt ja ebaõiglaselt), siis olgu see headele ametnikele, eriti aga endistele kolleegidele pisikese pai eest :)

Kes eales tahab valitseda linna,
peab endalt esmalt aru pärima:
Kuskohta soovin jõuda? Kuidas minna?
Sest muidu hakkab rahvas närima.
Peab teadma, kuhu paigutada raha
ja kuidas seda juurde teenida.
Ei tohi ühtki senti juua maha,
ei osta ühtegi pelmeeni ka.
Sest linnakodanikul silm on lahti,
ja kõrv on kikkis nagu vahitorn.
Nad ametniku apsudele jahti
on pidamas kui verekoerte hord.
On ametniku elu rist ja häda
ja riigipirukal on kirbe mekk.
Ei lõpe iial nende arginädal
ja puhkepäeval peal ei püsi tekk.
Pealtnäha kõik on ilus. Katus kaitseb,
on tool ja laud ja arvuti ja vaip.
Saab vahel suhu värske kohvi maitse,
et selge püsiks süda, meel ja taip.
Ja volikogu? See on tõsidraama
ja kuigi ajutine nende roll,
nad omal kohal on kui ülem jaamas,
kui Roomas paavst, kui Norra koopas troll.
Ei loe, kui oled päevatöödest väsind,
sest valijad sul kooris vastavad:
need otsused, mistarvis tõsta käsi,
ei ole lihtsalt läbi lastavad!
Poliitikud, need tulevad ja läevad,
nii on. Ei maksa põhjust küsida.
Kuid lihtsad ametnikud – nemad jäävad
kui vaalad, kelle najal püsib maa.
Ah, tegelikult pole sellel vahet,
kas oled suur või väike ametnik.
Sul olgu pidu täna. Pikk ja lahe.
Allkiri. Amet: Päkapikk

19. detsembril 2003 Haapsalus





Alpi Kannid

28 12 2008

Šveits on ilus. Alpid on vägevad. Ma teadsin seda enne ka, aga talvel oli veel ilusam ja vägevam. Eile õhtul vaatasime kinnituseks üle ka filmi.

Nagu ma juba paar postitust tagasi mainisin, polnud sinnasõidu ilm suurem asi. Vaevu nägi oma nina ette. Kui aasta tagasi esimesi jõulupühal Strasbourgis käisime, oli kõikjal tee ääres paks-paks härmatis, äärelinnas isegi lund, siis seekord mitte kröömikestki. Siiski olime kindlad, et vähemalt mägedes on ta olemas. Veebikaamerad näitasid ju.

Tegime teel mõned söögi- ja sirutuspeatused. Põhiliselt tuli nende jooksul tegelda lapse tagaajamisega. Kuna ta on hetkel nõus söömiseks paigal istuma vaid oma söögitoolis, siis me ei hakanud isegi bistrooga katsetama, vaid valisime täiesti stiilipuhtaks jõululõunaks Burger Kingi :P Enamasti kodus ja korralikult toituvatele inimestele oli see pidusöögi eest?

Viimasel minutil on sobivat öömaja mägikülades raske leida ning kuna lapsega poleks suuremat suusasporti niikuinii harrastada saanud, siis tundus peatuspaigaks sobivat hoopis üks tornhotell Interlakenis – armsas väikelinnas kahe imeilusa järve vahel. Ja muidugi keset mägesid :)

Hotelli jõudes oli Supsikul muidugi avastamisrõõmu küllaga – terve lobby oli ninni ja nänni täis. Seal ta siis jooksis päkapikkude ja memmede vahel ning püüdis nendega suhteid arendada. Ega tal suurt vahet pole, kas elus või elutu objekt, kahel või neljal jalal – kõik läheb loosi.

Hotellituppa jõudes tahtis ta esmalt ukselt tagasi pöörata, nägu oli umbes selline, et “see küll meie koht ei ole”. Aga ta kodunes kiiresti ning sahtleid, kappe, peegleid ning eriti vannitoasisustust andis tükk aega avastada.

Hotelli ees, linna keskel, oli äärmiselt suur, kohe imelikult suur lage plats. Nagu minilennuväli. Selle ääres olid ühes kohas kaetud lauad ja rahvas sumises. Kahjuks sai selleks ajaks, kui me välja jõudsime, üritus läbi. Taara ja sodi järgi saime aru, et oli hõõgveini ja näkse pakutud. Parasjagu ajasid kaks punakuube oma eesleid autosse. Supsik ei arvanud eeslitest midagi, jooksis niisama sihitult edasi-tagasi.

Avastasime, et kohe hotelli lähedal oli üks väike toidupood lahti. Ja lahti lausa iga päev 22.30ni. Ostsime sealt siis paar salatit ja võileibu – tõeline jõulusöömaaeg võis jätkuda :D Meile oli see kiirtoit kergendus, sest kui vaatasime restoranides istuvaid laudkondi ja oma elektrijänest, siis ei suutnud neid kahte asja kuidagi kokku panna :)

Linna vahel jalutasid ainult üksikud inimesed, needki enamasti Aasia päritolu. Kõikjal paistsid silma piltkirjalised sildid. Isegi liftis olid nuppudel saksa keele kõrval ka hieroglüüfid :)

Kodus me telekat ei vaata (pole ei “kaussi” ega “kaablit”). Jõululaupäeva õhtu möödus meil aga vaikselt hotellitoas telekanaleid klõpsides. Peamiselt võtsime luubi alla Saksa ja Austria kanalid. Oo, Tannenbaum und Heilige Nacht, kas sellist jõulu te tahtsitegi?! Ka kõige halvem nõukaaegne telestuudio kujundus sai haledalt peksa – elusad loomad plastmassist kuuskede seas, tõrvikutelt polnud viitsitud isegi mitte etikette ära võtta! Ja muusika?! Ei ole olemas nii halba muusikat ja nii võltse esitajaid! Kas tõesti leidub inimesi, kellele see meeldib? Kitš kuubis! Me naersime ikka südamest. Lõpuks ei ajanud enam naerma ka. Eurosport pakkus tükati päris naljakaid (kuigi osalejatele ilmselt ka valusaid) ebaõnnestumisi, taustaks sobiv muusikakatkendeid. Turistidele-püsikundedele mõeldes oli valikus ka üks Jaapani kanal. Vaatasime siis sealt jupikese emosarja (häält ei olnud vajagi) ja seejärel lugesime ennast magama.

Hotelli hommikusöögilauas paneb mind enamasti imestama see, et riikides, kus muidu aetakse kõikvõimalikke värskeid köögivilju (sealhulgas osasid minu jaoks söögikõlbmatuid, kibedaid salatilehti) kausside kaupa sisse, on hommikusöök alati üks saia- ja praekraami pidu. Aga no ega väga viga ka ei olnud, kõhu saime täis.

Siis võtsime suuna mägedesse. Aastase lapsega oli meil ainult üks soov – kelgutada. Paraku olid kõik avalikud kelgurajad kilomeetrite pikkused (kas ma isegi tahaks 3-4 tundi kelgutada?). Ega me muidugi väga täpselt enne ei uurinud ka, kas ja kus ja kuidas nii pisikesega saab. Uurides erinevaid rongide ja rippuvate sõidukite aegasid, selgus, et meile sobivat varianti õieti polegi. Suusatajatele ja lumelauduritele on valikuid nii et oige ja vasemba, aga neile, kes sooviks talirõõmudega ka mähkmeeas kokku puutuda, paraku ei midagi. Sest kohalikud ilmselt sünnivad juba suuskadel. Nagu Norraski, kus ma Lillehammeris nn laste mäel lõpuks ikka end katki kukkusin :P Lisaks võtnuks päris kõrgele sõit väga kaua aega. Vähemalt meie “reisijuhi” jaoks.

Lõpuks parkisime siiski Grindelwaldis auto ja otsustasime, et läheme lihtsalt vaatama. Paksu kombinesooni, lumesaabaste ning kinnaste selgatõmbamine oli Supsikule muidugi paras piin, aga kui ta lõpuks kelgule panime, tundus üsna rõõmus. Paraku keeras ta end sealt kohe maha, kui me endale viimaseid vatte selga ajasime ning kukkus jäätunud parklas joosta ja kelku vedada üritades korduvalt ninali :(

Otsisime siis lähedal nõlval kohta, kus me laskuvatele suusatajatele ette ei jääks. Lõpuks leidsime ühe laugema koha ja rahvast ei paistnud parasjagu palju tulevat. Meile vist meeldis rohkem kui lapsele :) Pärast väsitavat alallaskmist ja korduvaid lumise maapinnaga kokkupõrkeid jäi kodanik autos ruttu magama, meie vaatasime maailisi kupleid (mis nad nüüd nii väga kuplid, pigem teravikud :D ) ja nummisid maju.

Tagasitee oli päikeseline, aga külm ja tuuline ning (hamba)palavikune laps magas peaaegu terve tee. Seega me pikki peatusi ja haake ei teinud.

Tegelikult oli tore ning kasulik reis. Tagasi läheme juba palju targemana ning suurema lapsega on ilmselt ka palju lõbusam. Kui ikka on… :P Ja järgmisel korral katsume mitte nii pühadeks sättida. Tahaks ikka rohkem kohalikku elu näha, mitte päkapikumütsides turiste.





Välisesinemistega selleks aastaks ühel pool

16 12 2008

Eile toimus Luksemburgi Euroopa kooli eesti lapsevanemate segaansambli esimene, väga menukas ja loodetavasti mitte viimane esinemine. Ürituseks oli eel- ja algkooli laste jõulukontsert, mille jaoks vanematelt esimest korda ka üllatusetteastet paluti.

Kuigi mõned tegelesid raskeima laulu ajal õpitud partii asemel uue loomisega (närv sees, teadagi…), võib siiski soorituse kordaläinuks lugeda. Viimase lauluga, kus kahel mehel ka soolo oli, võitsime kuulajate südamed igaveseks :D

Muidu oli kontsert nagu koolikontsert ikka – laulud, luuletused, lühinäidend, õnneks mitte liiga pikk. Kõige rohkem elevust põhjustasid tüdrukute omaloominguline tants ja vanema astme õpilaste omaloomingulised luuletused. Eriti üks, mis jutustas sellest, kuidas vanaisa jõuluks põdra lasi :P

Lapsed on andekad ja kindlasti teeme nendega tulevikus vahvaid asju. Kui vaid pikkade koolipäevade ja pikkade vahemaade mure ning sobivate ruumide puudus takistuseks ei saaks. Eesti koolides kustuvad viimased tulukesed poole öö ajal, kui viimane rahvatantsurühm või näitering lõpetab. Eurokoolis saa pärast 16.30 mitte mingit huvitegevust arendada. Pidusid lastakse ikka korraldada, aga kõik peab olema direktsiooniga rangelt kooskõlastatud.

Kahju, et üritus sattus ajale, mil suurtel on vaheeksamite aeg. Ekstra kontserdiks neljast ilmakaarest kohale sõitma ei hakata ja mõned üritavad tõepoolest õppida ka :) Tulevikus võiks selle korraldada näiteks nädal varem.





Peokillud

14 12 2008

Kui ma veerand tundi kokkulepitust varem Luksemburgi eestlaste naisansambli proovi jõuan, võtavad mind korteri perenaise ja lastevanemate ansambli algataja asemel vastu kaks meest. Lisaks neile on toas Belgia meenaps ja Sinihabeme-tüüpi naljad teemal, kuhu kadus perenaine. Naljatan kohe mõnuga kaasa. Meenaps maitseb kordades paremini kui see, mille me Saksamaalt Eestisse viisime ja mis ilmselt siiamaani seisab poolikuna kuskil ematalu kuuri all. Lõpuks ilmuvad ka värskes piduehtes perenaine M ja esinaine K. Teised lauljad laekuvad korraga ning proov ehmatab algul ära erakordselt masinliku lauluga, aga teisel korral on juba parem.

Peopaik on tõesti kohe ümber nurga. Valgete küünaldega kaunistatud raagus oksad teevad muidu väheke väsinud brasserie‘ üsna hubaseks. Ainult üks sett küünlaid vilgub. Parem, kui ei vilguks. Leti ääres istuvad püsikunded, kes ei lase ennast kogunevast võõramaalaste seltskonnast segada. Üks vanamees rüüpab vaheldumisi konjakut ja õlut. “Miks see pidu nii vanaaegses kohas on?” küsib üks laps emalt, osutades vanadele kirjutele plaatidele garderoobi põrandal.

Vaatamata sellele, et lubatud oli, et pikka lauda ei ole, on siiski ka pikk laud. Ja siis veel hulk natuke lühemaid laudu ning kaks saali lausa eraldi. Sööke ei paista veel kuskil. Laudadel on nuga, kahvel ja klaasid. Meenub lõik “Onu Remuse juttudest” (ainult tühi kauss on laual ja selle kõrval terav nuga). Veinid seisavad baarileti taga. Pika laua otsas on kardinad kinni, nende taga on väga külm. See on muidu keeglirada.

Rahvast muudkui tuleb. On nii kikilipse kui ka “otse köögist” tulnuid. Ma ei saa sinna midagi parata, mulle ikka meeldib, kui peole tullakse natuke pidulikumalt. Mitte maani brokaadis (see polnud ju õhtukleidi pidu) või suurte puhvis valgete tuttidega, aga laste väljaveninud dressid ja must T-särk võiksid küll koju jääda.

“Süüa tahaks,” ütleb üks asjalik valge särgi, vesti ja lipsuga pisike poiss.

Süüa ei paista veel kuskilt. “Vein tuleb söögi kõrvale,” selgitab K. Paljud ostavad endale ajaviiteks baarist õlle või aperitiivi. Aga kardinad keegliraja otsas on avatud ja seal saab nüüd vaadata slaidiprogrammi LESi tegemistest. Raja keskele tühjadele laudadele hakkab personal tigusammul viima taldrikuid ja toiduvaagnaid. Ma pole ainus, kes mõtleb, et kuidas need üle 100 inimese küll seal pudelikaelas toidu järel käima hakkavad. Asi on korraldatud (loe: jäetud korraldamata) nii, et algul ei saa laua äärde ja pärast ei saa sealt minema.

Pool 8 peab K kõne ja M (mitte sama M, hoopis mees on) räägib heategevuslikust loteriist ning kingituste lauast.

Söök ei ole ikka veel valmis. Veinid kantakse õnneks lauale. Kui “vastutavate isikute” laudkond tõuseb, et söögijärjekorda võtta, tõuseme meiegi. Aga saame veel 10 minutit seista. Järjekord lookleb läbi baari, toitu saab võtta ühekaupa. Mõned algkooliealised lapsed on sättinud ennast baarileti äärde ja lõbustavad endid vastastikku baarmeniga. Prantsuse keeles.

“Ma oleks hoobilt töötu, kui ma oleks Eestis pidusid korraldades sellise toitlustusfirmaga tegemist teinud,” ütlen lauanaabritele. Taas kord pean ma tõdema, et prantslased oskavad hästi süüa teha, aga selle pakkumist peaks nad Eesti peoteenindajatelt õppima minema. Mingil hetkel haagib ka brasserie perenaine lahti, et asi on jama ning jagab vähemalt taldrikuid järjekorras seisjatele ise, nii et toitu saab hakata võtma ka teisest küljest. Ma tõesti ei mõista, miks sarnase valikuga liudasid ei võinuks jagada erinevate ruumide vahel. Või siis vähemalt katta serveerimislaud nii, et sellele ka ligi pääseks. Teenindava personali suud on kriipsukujulised. Tõmmunahaline perenaine meenutab oma olemisega järjest enam nõukogude vagunisaatjat. Mida enam lapsi tuure üles võtab, seda rohkem vissi ta vajub.

Õnneks on “DJ” E valitav taustamuusika enamasti üsna maitsev.

Ostan mees-M käest 1€ maksva loterii-riba. Mõned kirjutavad sinna laste, mõni sõbra nime. Mina kirjutan täiesti egoistlikult enda nime. Niikuinii ma iialgi midagi ei võida.

Pärast seda, kui kõik on esimese nälja kustutanud, ilmub akna taha mees punases. “Jõuluvana!” tormavad lapsed ukse poole. Mees kingikotiga on üllatuseks ka vanematele. Pakikeste jagamine võtab poole tunni asemel tunni, aga on üsna lõbus jälgida. Välismaal elavad eesti lapsed on väga julged ja keskmisest musikaalsemad. Üks poiss üritab platsi mudilastest puhtaks korraldada, et hundiratast visata. Tagajärjetult. Teeb siis ohates tagasihoidliku, konksus jalgadega ratta. Kaks tüdrukut üritavad esitada tai chi võtet. Lapsevanemad pakuvad esialgu, et nad püüavad kassikangast teha. Üks neist keeldub aga kleidiga pikali kukkumast, kuigi teine seda agaralt nõuab, vaatepilt muutub tasapisi tragikoomiliseks. Lõpuks sosistab keegi jõuluvanale, millega tegu. “Ilus sooritus,” annab ta pakid kätte. Viimane, silma järgi varateismeline laps, keeldub esinemast, aga isa sunnib ikka takka. “Ärge kiusake last,” palume. Vaesekesel on juba pisarad silmas. “Pärast räägib igal pool, milline jube pidu oli,” ütleb M. Tüdruku kommipakk on nüüd jõuluvana ees maas. Torman olukorda päästma, sest ma näen, et ta ei taha seda võtma minna. Jõuame koos. Loodetavasti ei jää talle kogu eluks tempel mällu. Pärast lauas näen teda naermas.

Pärast laste etteasteid tuleb meie kord. Loomulikult on sellises saalis ilma võimenduseta võimatu esineda nii, et kõik kuuleksid. Ma ise olen pilliga lauljate taga ega kuule suurt midagi. Pärast kuulen, et tuli välja küll.

Kõht täis, laul lauldud, arvab M: “Loodan, et varsti läheb tantsuks.”

Niipea ei juhtu veel midagi. Rahvas ammutab “hinna sees” olnud veinid tilgatumaks. Mu lauanaaber G, kelle kaaslaselt me vana kombe kohaselt valamisel abi palume (sest kuniks lauas on veel mees, kellel on vähemalt üks jalg alles, seniks ju eesti naine veini ei vala), vabandab, et mees läks korraks ära ja et kas mul ikka veini on, et ta võib valada. Mina, tuntud emantsipatseerunud ematenor, katkestan ironiseerimis ja juhin tähelepanu, et meil on lauas veel üks mees. Ausalt, mul on aeg-ajalt piinlik. Ma võin mõjuda väga vastikult, kuigi süda on soe ja tegelikult olen ma hea inimene :P

Poco a poco suureneb sumin. Sobitan veidi tutvusi. Üks ingliskeelne härra väidab, et ta mäletab mind kuskilt aga et mul olla juuksed teistmoodi. Nojah, natuke lühemad on, aga kõik muu on täpselt sama kui veebruaris. Keegi küsib, kui paljusid ma tunnen. Pakun, et umbes 5%. Peo lõpuks võib-olla juba 7.

“Me ei kuulnud teie laulu üldse. Oleme seal kõrvalsaali tagumises nurgas, mis on täiesti eraldi,” kurdab üks mööduja.

“Neil ei ole nii suurt pidu siin enne olnud. 40 on vist tavaline. Täna on 140,” poetab M ja läheb siis jälle sujuvalt lõbusamatele teemadele üle.

Lühikese aja jooksul räägime me maad ja ilmad selgeks.

Hakatakse loosima võitjaid. Kamašokolaadid ja Pauligi President, mida jagaja Eesti kohviks nimetab, leiavad omanikud. Ära iial ütle iial – ARSi rukkilillede ja viljapeadega õllekann tuleb mulle. Tegelikult oleks ma muidugi M ja tema lapse ja K meisterdatud piparkoogimajakest tahtnud. Aga kann on ka täitsa ilus, mis sest, et kohustuslikult rahvuslik.

Hakkan vaikselt teele kibelema. “Siin käib buss nr 13. See oli enne liinide muutmist üks kahtlane liin ja on praegu ka. Peatus on siinsamas, aga sa ei või iial teada, mis suunas see buss parasjagu liigub,” on kohalikud lahked õpetusi jagama. Hea sõber I helistab koju lapsele, kes uurib välja nr 18 ajad lähimast peatusest.”Aga sa võid alati meile tulla. Kui sa viimasest rongist maha jääd,” pakub M. Ettepanek on ju ahvatlev, aga kodus ärkamine on mulle vanuse süvenedes siiski järjest olulisem.

M rõõmuks on tantsupõrand tõesti rahvast täis. Siiski-siiski on esimesteks diskotajateks lapsed. “Oh, mul on nii hea meel, et need ka viimaks käima on saanud,” rõõmustab üks lapsevanem, nähes gruppi varateismelisi tüdrukuid täies hoos. Laste “Kes aias…” moodustab DJ poolt valitud house’iga uskumatult mõnusa sulami.

Kell tiksub järjest kiiremini. Bussipeatuses on väljumise aeg 2 min hilisem. Aga kuna rongini on niigi palju aega, siis lähen kesklinna hoopis teise liiniga. Jalutan ja naudin olemist.

Tegelikult olen rahul, kuigi makstud osavõtutasu eest sai eelmisel peol ikka kõvasti rohkem.

Samas räägivad inimesed, et eelmisel aastal oli jõulupeo teenindus veel hullem. Seega – üldmulje ju päris hea?

osalenu ütles: no aga parem ikka kui eelmisel aastal
too oli ikka täiesti v6imatu koht
siis kui rahvas ammu kohal, käsutati k6ik keldrist toole tooma
nood olid kaetud 3 cm tolmukorraga

Hehee. Kahju, et ma prantsuse keelt ei oska. Muidu ma õpetaks, kuidas lihtsate vahenditega palju paremini saaks.

Tegelikult oli täitsa tore õhtu.

(Ma tõesti ei tea, miks ma selle sissekande olevikus kirjutasin.)





Teie mäletate, aga meil on :)

25 12 2007

Ma paar päeva tagasi juba hõiskasin, et puud ja rohi ja teed on härmas. Täna hommikul oli vaade eriti valge. Terve tee Strasbourgi poole oli vasemal ja paremal selline talv, et lase püssi.

Strasbourgi vanalinnas lund küll ei olnud, aga see-eest oli seal tõepoolest palju jõulu, laadaputkasid ja -nänni, karusselle, kaunistusi, palju inimesi ning väga palju venelasi. Oli veel väike ja rahvast täis liuväli. Ilus katedraal. Ja väga vastikult külm ning niiske õhk. Hõõgvein oli abiks (mõnele rohkem, kahjuks mina ikka veel ei saa seda nii palju juua, et soe hakkaks, maitsmisest pole paraku suurt abi).

Aga mulle meeldis see linn. Võibolla on kasuks tulnud, et ta kunagi Saksa linn on olnud. Kahjuks oli veel liiga valge ning elektriküünlad, mida tolknes heas mõttes igal pool ja igasugust, seejuures esmamulje põhjal maitsekat (kiidavadki end kui “city of lights”), ei pääsenud mõjule. Ootama ka ei viitsinud jääda, sest nii külm oli.

Tegime kiire tiiru ka eurokvartalis ning kuna TomTom juhatas veidi valesti, sai tiirusid isegi rohkem, sealhulgas eurokvartali kõrval asuva suure pargi ümber, mis oli niiiii härmas ja niiiiii valge, et jõulutunne lajatas lõpuks labidaga lagipähe.

Ning kui väikesed rahulolematuse hood tagasiteel välja arvata, oli Supsik super reisikaaslane.

——

Seina taga on jälle pidu. Äsja kõlas joovrahva ühendkoori esituses Police’i “Every Breath You Take” ning nüüd R.E.M.’i “Everybody Hurts”. Ei ole ilus. Ei ole.

(Räägitakse, et siin ei olevat kombeks lärmakatele naabritele harjavarrega koputada või ukse taha mölisema minna. Lihtsalt kutsutakse vaikselt ja salaja politsei. Aga ma loodan, et nii hulluks asjad veel ei lähe. Pühad saavad ju varsti otsa ka.)

Aga loo lõppu sobiks selline oksake.

oksake.jpg





Jõulusõnad sõpradele

24 12 2007

Mõtlesin, et vaat, kus nüüd panen joodeldama ning oh, kus nüüd kirjutan alles jõulujutu. Tühjagi ei tulnud välja. Vahel on nii, et kirjutad ja kirjutad, loed läbi, punastad enda rumaluse ning saamatuse pärast, kirjutad uuesti, loed, punastad veelkord, saad vaat et kurjaks või jääd kurvaks, proovid ehk kolmandat kordagi, aga ikka ei tule välja. Hea, kui on vähemalt endal vanast ajast midagi võtta. Ma siis võtsin ühe kümne aasta taguse jõulumaa-laulu teksti. Loodan, et see äratab teis midagi. Ühel päeval aastas võib ju natuke lapsemeelsem olla ning uskuda, et selles teaduslikult järjest paremini tõestatud, üliratsionaalses maailmas on veel peidus imelikud tegelased ning – oh seda imet – juhtub ka imesid.

On üsna kerge küsida:
“Oh, armas jõulutaat,
Sa mulle too kõik kingid kallimad!”
On ahnus visa püsima
ja õelus võtab maad.
Nii teisi sa ei õpi sallima.

Kõik need, kes ainult tahavad,
on üsna üksikud
ning tühised on nende elulood.
Ei rikkaks saada rahaga,
vaid see on miski muu,
mis rahu sinu südamesse toob.

Kui teistelegi jagada
võid kõike, mis sul käes,
siis oled kohe topelt õnnelik.
Ja siis, kui lähed magama,
võib-olla unes näed,
et ise oled ka üks päkapikk.

Kord aastas juhtub imesid
ka inimeste seas
ja kodu särab nagu jõulumaa.
Ning heade laste nimesid
teab jõuluvana peast,
ka sinu juurde varsti tuleb ta.

Tõeliselt südamlikke pühi kõigile!

(Kui ka kristliku taustaga jõulud teile midagi ei tähenda, pühitsege siis lihtsalt möödunud pööripäeva. Või olgu see üks perekesksem pidu lihtsalt niisama.)

Soovin uude aastasse puhtaid mõtteid ja kasulikke tegusid. Häid inimesi ja inimeste vastu hea olemist. Tervist. Rahu. Tasakaalu.

Hõissa ja juhhei!

jupike.jpg





Kergelt härmas, petab ära

23 12 2007

Juba õige mitmendat päeva on öösiti olnud 4-7 külmakraadi. Niiske õhk, eriti siin, jõeorus, soodustab mõnusalt koheva härmatise teket. Vaatad õue – peaaegu nagu lumi. Kuna siin sajab lund aastas umbes kolmel päeval (neist üks, muide, aprillis), siis minuarust on meil praegu jõuluilmaga hullult vedanud. Silmal ilus vaadata ning krudiseb natuke ka talla all, samas ei jää titekäruga hangedesse kinni. Ma ei kujuta ette, mismoodi nendel kitsastel ning umbselt täis pargitud servadega tänavatel hakkama saaks, kui siia peaks mahtuma ka lumevallid.

Kuna laps A lendas täna hommikul Eestisse, pidasime siinse jõulusöömaaja number 1 juba eilsel pööripäeval.

Küpsetasin siis alustuseks piparkooke. Üleeilne taignategu oli mind ettevaatlikuks teinud, sest suutsin karamelli keetmisel kaks saatuslikku viga teha. Nu ega ma ei teadnud enne, et see nii peensusteni täpne töö on. Et mis seal siis keerulist – pruunistad natuke suhkrut, paned vee peale ja suhkrut otsa. Aga esiteks panin ma alguses liiga palju suhkrut poti põhja, siis panin liiga palju vett ning lõpuks sai mul valge suhkur otsa ja ma panin pruuni otsa, aga paksu siirupi asemel vaatas mulle potist vastu lihtsalt ilus tume (ja magus) vedelik. Kui tegu tehtud, otsustasin siirupi keetmise kohta lisalugemist otsida. Ja mis ma leian – hoiatuse, et pruuni suhkrut ei tohi küpsetistesse toppida ning ärge te jumala eest kodus ise siirupit keetma hakake. Aga mul ei olnud tõesti võimalik minna poodi valmis karamellrsiirupit ostma ja issi ei osanud seda poeriiulilt leida (võibolla seda polnudki) ning tõi siirupi asemel pudelitäie karamellimaitselist magustoidulisandit, mis paraku oli veel vähem siirupi sugulane kui minu keedus.

Ma siiski ei jätnud jonni, keetsin segu oma pool tundi. Läks paksemaks küll. Ja taigna sain valmis, mis maitses nagu piparkoogutainas. Ainult et pärast kohustuslikku ööpäeva külmkapis oli teda (ka pärast korralikku ülessoojendamist) väga raske rullida, küpsised tulid helebeezhid (kuigi mul oli omaarust väga tume karamell) ning kerkisid kuidagi konarlikuks. Ning maitseaineid oleks võinud hulka rohkem panna, kartsin, et tulevad liiga krehvtised. Aga kõikidest söödud küpsistest meenutavad nad kõige rohkem piparkooke. Järgmisel korral olen targem ja ostan piparkoogid IKEAst. Või olen järgmiste jõulude ajal seal, kus müüakse valmis piparkoogitainast.

Tegelikult A sõi ja kiitis ning ma ise olen neid ka ikka krõbistanud.

Verivorstiga läks tiba paremini, ehkki vahepeal oli mul juba tunne, et miski ei õnnestu nii nagu Eestis ning pingsad ponnistused, loomaks “vana hea kodust jõulutunnet” lõpevad külmutatud pitsa soojendamisega. Saksamaalt ostetud vorstid lõhnasid alguses nii veidralt. Mitte halvasti, aga võõralt. Praekapsas oli vähemalt teada-tuntud – Salvest. Ja muidugi keesid kartulid veidi liiga pehmeks, vein sai viimasel hetkel keema minekust päästetud jne. Ühesõnaga täielik köögikaos.

Supsik oli pärast eelnenud, inglipäeva, paras põrguingel. Ju minu närvilisus ikka hakkab talle külge.

Kui aga kaetud lauda maha istusime, küünlad põlesid ning söögi- ja hõõgveinilõhnad ringi hõljusid, siis oli täitsa hea olla. Ja vorstid maitsesid väga hästi, harjumatu vaid, et kruupe ei olnud. Lihtsalt selline ühtlane pehme asi seal vorsti sees.Jorisev laps sai vannis puhtaks pestud ning oligi jälle naerupall.

Öösel peeti seina taga pidu. Nii harva kui siin ka ümberringi pidusid toimub, arvas laps A, et oleks võinud mõne teise päeva valida. Teadagi, kui hommikul peab kell pool 5 ärkama, et lennukile jõuda, siis on iga uneminut kallis. Pidu oli tõesti karm. Mingil hetkel oli isegi aru saada, et laul, mida kõik (hääle järgi väga täiskasvanud) laulda püüdsid, oli Cranberriese “Zombie”. Kõik on maas, rahu sees…

Igatahes kolis A oma teki ja padjaga elutuppa ning mingi kell lõppes ka pidu nagu noaga lõigatult (vb lähemad naabrid alt või ülevalt helistasid politsei).

Tänane päev kadus kuidagi täiesti kätte ära. Peale jalutamas käigu ja õhtuse poetiiru ei teinudki justkui midagi, aga ei mäleta otseselt ka seda, et poleks mitte midagi teinud.

Siin on nende pühade-eelsete lahtioleku aegadega väga veidrad lood – nimelt nii täna kui homme avatakse suurte ostukeskuste uksed kell 7 hommikul! Muidu on neil pühapäevadel poed nii kinni kui üks kinni üldse kinni olla saab, aga siis jõulu eel on äkki 7st 7ni lahti. Ma nii väga tahtnuks näha, kui palju inimesi seda pühapäeva hommikust varapimedas (sest ei saa ju öelda, et valges) poeskäiku harrastab, aga no tõesti ei viitsinud vaatama minna. Aga õhtupoole oli ostjaid paksult. Ning ka homme hommikul oleks võimalus juba kell 7 selverisse minna. Non, merci!

Aga nüüd on nii paks uni, et lõika või noaga. Pidu jätkub homme.





Kiri jõuluvanale

19 12 2007

Ma tean, et ma olen nii vana küll, et peaksin teadma, et jõuluvanasid ei ole olemas. Aga tegelikult ei ole ma kunagi tahtnud päris suureks saada ning seetõttu kirjutan ikkagi.

Ma olen sellel aastal olnud päris hea laps. Tegelikult ma olen enne ka hea laps olnud, aga see viimane on olnud ikka väga teistmoodi aasta. Eks ma mõttes olin muudatusteks küpsenud juba mõnda aega. Sest kui ma oleks samas vaimus jätkanud, siis ma oleks end vist lihtsalt ribadeks töötanud. Põdenud moodsaid, ületöötamisega kaasnevaid haigusi. Ning lõpetanud kibestunud, üksiku vanamutina :)

Seega olin ma muudatusteks valmis.

Esimeseks suureks erinevuseks tuleb märkida, et teist ja ilmselt viimast korda olin ma aasta alguses natuke ja siis järk-järgult täitsa rase. Mis omakorda tähendas, et ma elasin palju tervislikumalt kui seni. Ning õnneks ei tundnud ka karjuvat füüsilist piina joomata jäänud hea veini või külma õlle pärast.

Ma ei jäänud enam poole ööni tööle, vaid magasin end kodus korralikult välja.

Ega mul tööl midagi eriti tegemata ei jäänud. Vastuvõtud ning muud kultuuriametniku korraldada olnud üritused said tehtud, Soome kultuuripäevad Läänemaal kukkusid ju ka täitsa toredasti välja ning arengukava sain järeltulijale kolmveerand-valmina üle anda. Noortega sai käidud kõikidel “kohustuslikel” teatrifestivalidel ning isegi suvine teatrilaager peetud. Ka kitarr mahtus veel suve hakul kõhu peale ära. Valge Daam sai mängitud, laulud lauldud, arved makstud. Midagi suurt ja uut ma siiski algatada ei jaksanud, tegin nii vähe kui võimalik, sest väsisin ikka kole ruttu ära ning ohtralt kohvi, energiajooki või brändit juua ju ka ei saanud.

Teine suurem muudatus oli otsus proovida elu väljaspool Eestit. Veel poolteist aastat tagasi, suvel 2006 olin ma üsna kindel, et mina ei lähe küll kunagi kauaks kusagile kaugele. Aga see teine muudatus on esimesega tegelikult üsna otseselt seotud ka.

Loomulikult ei sündinud kumbki otsus üleöö. Ning ma ei saa kunagi väita, et ma ei tunneks puudust sellest, millega harjunud olin. Emast, õest ja tema perest, sõpradest, headest töökaaslastest ei ole kerge eemal olla. Maha jäid teater ning teatrinoored ja -vanad. Oli mugav elu väikelinnas, kus kõik oli käe-jala juures. Olid oma maja ja õu. Meri. Seenemetsad. Citroën, kellega meil Eestimaa teedel nii hästi klappis.

Aga näe, tuli tahtmine elada veidi ka iseendale ja perele.

Kolmas muudatus oli loomulik ning õnnelik jätk esimesele – Supsiku tulemine ning kasvamine. Ma usun, et olen esimesed kolm kuud täiesti hea ema olnud. Kodusem kui endale eales oleksin ette kujutanud, aga kindlasti mitte liiga “peast beebistunud” või “kanaemaks” muutunud.

Ei olnud kerge hoida laps A tuju üleval, kui esialgu suure hurraaga lahkujast sai suvega nukker lahkuja. Lõppev aasta kujunes temalegi oodatust erilisemaks. Aga sellest ei sobi minul siin lähemalt rääkida. Igatahes on ta olnud väga vapper. Loodan, et olen olnud ka talutav võõrasema M-le. Ega me pole nugade peal ju kunagi olnudki – võibolla olen olnud enne kuidagi natuke külm ja kauge.

Igatahes on kolmelapselise perega “manageerimine” üsna lahe. Ausalt.

Aga ma ei jaksa praegu rohkem kirjutada, sest issi tuli Trierist poest ning mina olen meie pere parim kappidesse paigutaja.





Oota veel homseni, jõuluvana!

18 12 2007

Ma pidin sulle juba eile kirjutama, aga täna ka ei jõudnud. Panin täna kolm pikka kirja posti, kõik headele inimestele, kes ei saa e-posti lugeda. Need pikad kirjad võtsid Supsiku kõrvalt kogu vaba aja.

Ja kallis jõuluvana, ega ma midagi saada ei tahagi, nii et sa ei pea muretsema, et kas päkapikud jõuavad mulle viimasel minutil kingitust hankida. Ma lihtsalt tahaks rääkida, kuidas mul läinud on.

Homme kindlasti teen seda.





Kaitstud: Väsitav pühapäev

16 12 2007

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: