Uudishimu

25 09 2013

Eile kella 22 paiku, kui naiste lauluproovist koju jõudes parkimiskohta otsisin (mida maja ees sellisel kellaajal on enamasti võimatu leida, aga ma ikka loodan), seisis meie akna all noor perekond. Mees kiikas niisama, laps oli kärus ja naine ronis parasjagu uue köögi akna all mööda seina üles, et sisse piiluda. Akendel on veel vanast ajast klaasi alumisel osal tuhmid kleepsud ees, aga kardinaid veel ei ole ning kui tuli põleb, võib vaatepilt küproki-plastiku ja läikivate või külmade puiduimmitatsiooniga köökide põlvkonnale päris põnev tunduda. Äkki oli ronija eelmise omaniku tütar, kel võiks olla õigustatud huvi, mis tema kunagises toas toimub? Kahjuks nende mõne minutiga, kui ma kõrvatänavasse parkisin, olid uudishimulikud juba edasi läinud. Oleksin hea meelega tulihingelised huvilised tuppa palunud :)

Lühidalt:

  • Supsik sai kuueseks ja meil oli tore pidu
  • remont kulgeb täpselt sellises tempos nagu aja- ja muud ressursid võimaldavad
  • kui mul õnnestub teha mõni pikem rongisõit, saan ehk mahti midagi lahti kirjutada

Seniks leppige teadmisega, et oleme elus.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Kuidas moos kommi sisse saab?

23 05 2013

Lugupeetud Eesti Post! Olen valmis koostööks ehk avaldama oma blogis vastuse küsimusele “mis kell käib post 2013”. Üksiti võin avaldada ka võrdlevaid tabeleid “Postiljonide käimise aeg 2007-2013” ja kõike muud, mida inimesed internetist otsivad ning millele ma ei oska vastata.

Näiteks Deutsche Posti postiljon käib aastal 2013 meie tänaval enamasti keskpäeva paiku. See on poolteist tundi hiljem kui mõned aastad tagasi. Ei ole huvi tundnud, miks. Küll aga tundub, et saksa keeles guugeldavad inimesed täpselt samu küsimusi, selmet oma sidejaoskonnast otse järele küsida :D

Üksiti meeldivad mulle viimase kuu otsingusõnadest:

  1. paraadil olid kõige ees trummitüdrukud
  2. nõudepesumasin ei lõpeta progammi
  3. модернтоокинг

Mardipäeva laule ei otsitagi :( Nojah, Eestis ei ole veel sügis. Ma kohe varsti toon!

Kvartali lõikes on kõige üllatuslikum otsitav “mul oli seljas muse’i särk” :)))))





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?





Rõõmsaid jõule!

20 05 2013

IMG_05202013_220648

Ma pole ainus, kes arvab, et ilm on hukas :)

Detsembris, kui laps A ja J siin olid ja me väga vihmase ilmaga Mudamis käisime, oli peaaegu samasugune ilm…

Tänased Kulka taotlused suutsin lõpetada 2 minuti asemel 2 tundi enne tähtaja kukkumist. Muidugi ei ole asjade viimasele minutile jätmine iseenesest sugugi kiiduväärt, aga kuna paljud muidu lenneldes minevad tööd nõuavad mult praegu eriliselt suurt eneseületamist, on see ikkagi tubli sooritus. Ja kui ma oleksin need saatnud näiteks üleeile, mine tea, kas oleksin siis eelarves ühe olulise kulurea kadumist märganud.

Nüüd saan kohe eriti heldinud pilguga vaadata Supsikut koos isaga meisterdamas papiermâché meetodil kaussi :)

Eile, kui Supsik üle pika aja minuga koos hirmsasti tikkida tahtis, mõtlesin taas, et kuidas ma küll võisin kunagi arvata, et minust võiks saada algklasside õpetaja. Mu kannatus väikelaste käsitöö ja meisterdamise juhendamisel on ju olematu! Laulda on nendega ikka lihtsam. Vist :)

Kui tekstiilikunstnik südame nr 2 valmis nõelub, jagan teilegi.





Sisemist päikest otsides…

19 05 2013

(sest kui väljas on märg ja külm, siis kuskil peab ju bright side of life peidus olema, onjueksju)

… laulsin mõttes Harry Egipti reklaamist tuntud viisi Ivo Linna häälega “Üks väike siiiiidrunilõik….”

… ja hammustasin sidrunilõiguga ohatise katki. Ülemise huule kohal asuva. Jah, see on võimalik! Esiteks on võimalik lisaks eriti karmile aprillikuisele topeltohatisele saada samal kevadel veel üks, sest sellel aastal lihtsalt on kõik võimalikud hädad natuke võimendatud. (Nagu Tartus Sparglis K-le lubatud – kui ma selle aasta üle elan, elan sama palju aastaid veel. Mida on päris palju – olgu see siis väljakutse mulle endale või ähvardus lähedastele.)

Kerge naeruteraapia inimestele, kes natuke saksa keelest aru saavad (tänu laps M-le, kes tuli korraks – õunakoogiga ning oli niisama olemas):





Võidab sõprus

10 03 2013

Supsik ja A mängisid eile õhtul malet. Mäng katkestati Supsiku ilmselgele kaotusseisule vaatamata rõõmsas tujus.

Pärast asetas Supsik malenupud vaheldumisi värvidega karpi tagasi: “Nad peavad saama ikka omavahel sõbrad olla.”





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

4 02 2013

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…





16. jaanuar – linnuke kirjas

16 01 2013

Nüüd on see siis tehtud. Veedetud päevake samas haiglas täpselt aasta hiljem, ainult täiesti teistes osakondades (ja ilma eelnevalt autot lõhkumata). Tõsi, ühte osakonda ei näinud, sest magasin. Nagu näete, äratati üles ka. Olen kodus, kinnitan, et olen täitsa mina ise, tunnen end üsna kabedalt, eriti pärast kohutavas koguses pitsa konsumeerimist. Mis tähendab, et ei eemaldatud midagi seedmiseks vajalikku. Aga siseasjade üksikasjad jätan lähedaste teada.

Ah jaa, muide, üks vana jaanuaritrauma tuleta ka end ühekorraga meelde – käeluumurru koht, mida metallkäpake koos hoiab, läks esmaspäeval Strasbourgis paiste ja valusaks.

Pärast seda, kui olin veetnud tõhusa osa eilsest päevast erinevates koridorides, millest ühes ootasin vist elu pikimad ja närvesöövamad kaks tundi, seadsin sammud veel oma tänava kirurgipraksisesse. Ja mitte ei saanud oma silmi uskuda – vastu vaatas mulle vanaldane fuuria, kes oli paar aastat tagasi jõuluööl Notfalli vastuvõtus valves :))) Oma liistude juures osutus aga täitsa toredaks tädiks. Kondid on terved, metall ei narmenda, ainult väike põletik. Soovitas selle käega liiga raskeid asju mitte tõsta. (Ja kuna raskem füüsline tegevus on mul selle esimese asja pärast niikuinii mõnda aega keelatud, siis palun takistage mind, kui näete mind klaverit punktis A punkti B lohistamas ;) )

Aga nüüd aitab küll nüüd selle aasta jaanuaripõnevusest, eks. Vaataks vahelduseks muid kohti ja kohtuks teiste inimestega. Saksa keele meditsiinisõnavara hakkab ka nagu juba pähe kuluma, võtaks mõne teise valdkonna ette :)