(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/7: Tooli kõrval tool ei ole tavaline nähe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. mail 2020

„Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll Käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused.

Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus.

Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes Kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Söögikohta sisenedes peab kandma kaitsemaski ning koha omanik peab tagama käte desinfitseerimise. Maha istudes võib ikka maski ära võtta, muidu poleks tõesti mõtet sööma minna. Tualetti minnes ning lahkudes tuleb mask jälle ette panna. Tualettide kasutamine on ka piiratud – kui kabiine või pissuaare juhtub olema rohkem kui üks, siis tuleb need üle ühe lukku panna. Kliente tuleb teavitada kätepesu tähtsusest, seep ja ühekordsed paberkäterätid ei tohi otsa saada ning söögisaali ja tualeti vahel peab olema ka desinfitseerimisvahend saadaval.

Toitlustusasutuste turva- ja hügieenieeskirja kurioosseim punkt on aga andmete kogumine. Sakslaste privaatsust pole seni pääsenud ohustama Google’i tänavavaade ning Datenschutz ehk privaatsusnõue segab kõikides eluvaldkondades digiteenuste arengut, aga sööma minnes tuleb end nüüd üles anda: eesnimi, perekonnanimi, elukoht, telefoninumber. Kuigi seda soovitatakse teha tungivalt juba kohti reserveerides, on spontaansed söömaminekud on siiski lubatud ning ankeeti peab saama täita kohapeal. Andmete kogumist põhjendatakse sellega, et vajadusel koroonaahelaile jälile saada. Kontaktide kasutamine reklaamiks on loomulikult keelatud. Aga kui turvaliselt neid nimesid-aadresse-telefone päriselt hoitakse? Sellist kliendibaasi tuleb säilitada kuu aega, aga kas ning kuidas saab olla kindel, et need paberid ei vedele hiljem kuskil tänavaprügis? Huvitav, kui paljud esinevad oma nime all ja kui paljud luiskama hakkavad? Aga kui ongi õige aadress ning mõni töötaja kasutab võimalust teenida suurem palgalisa, teatades, kuhu vaja, et terve pere aadressilt Puu 1 Oks 2 on hetkel söömas – võib minna ja vaadata, kas neil on äkki kodus raha ja paremaid riideid üle? Näed, see kunde ei jäta kunagi jootraha, ise elab uhkes majas!? Läheks koputaks selle kena naise aknale, kes siin üksinda söömas käib?

Hotellis või külalistemajas on ikka täidetud vastuvõtulauas ankeete, kuhu on tulnud kirjutada lisaks nimele, elukohale ja kontaktandmetele muuhulgas isikut tõendava dokumendi number koos väljaandmise kuupäeva ja kohaga. Olen ise vaielnud Hispaanias koorifestivalil käies vastuvõtulaua töötajatega, kes tahtsid mitte lihtsalt passidest koopiaid, vaid dokumente terveks viibimise nädalaks enda kätte hoiule jätta. („Teil võivad seal Euroopa Liidus ju omad seadused olla, see siin on Hispaania!”) Tegelikult on ju arusaadav, et majutajal on vaja end kaitsta juhtumite vastu, kui klient laseb maksmata jalga, peksab toa sisustuse segi või teeb midagi muud kohatut või kurja. Aga väljaspool kodu söömas käiakse vist ikka märksa sagedamini kui hotellis ööbimas? (Hotellide „koroonaeeskiri” on viie punkti võrra lühem ega tee teenusepakkuja elu nii keeruliseks kui toitlustajatel.)

Väikeste Gaststätte’de*** personal ja kunded teavad üksteist niigi, sealhulgas elukohta, aga nad ei saa niikuinii praeguste tingimustega uksi avada, sest pole piisavalt ruumi või vahetpidamata laudu desinfitseerivat personali või mõlemat. Juba on nii mõnigi teatanud, et jätkab pigem toidu kaasamüüki, sest eeskirju on võimatu täita.

Huvitav, kas teatrites ja kinodes, kui need ükskord avatakse, ka publik üles kirjutatakse? Neiski viibivad ju inimesed kauem kui 15 minutit ühes ruumis. Muuseumi võib õnneks anonüümselt külastada.

---

* idiomaatiline väljend: mitte terve juust, vaid täielik jama

** pubi, kõrts, õllekas

*** restoranist lihtsam toidukoht

Head uut aastat!

Seeria “Kreisiperekond” ehk Supsik visandas uue aasta teisel tunnil kreisitehnikas mõned eluliselt olulised tegelased. Rongkäiku veab kreisiponi ja ankrumeheks on kreisiliblikas. Vahele mahuvad mõned lähemad sugulased, autor on kolmandal positsioonil. Kõik teised on täiesti äratuntavad, sh kolm õde ja kaks vanaema.

Aga muidu on nii, et ma ei luba mitte midagi. Ainult seda, et täna lähen vara magama :)

    

Enne und

“Millised lapsed tulevad minu kõhust?”

“Mis mõttes millised?”

“No kas minu kõhust tulevad eestikeelsed lapsed või saksakeelsed?”

Memo

Kui ma pühapäeva öösel vastu esmaspäeva Eesti Raadio lastekoori ja Luksemburgi laste ühiselt kontserdilt tagasi jõudsin, olid hommikuse meelespea ülesanded lõpuks õiglaselt ära jagatud. Nüüd ma siis tean, kelle otsa vaadata, sest lipupaelast lipsukesi ma üles ei leidnudki, kõik muu sai imekombel kaasa, sh häälestaja, mis minu äraolekul mulle määrati :D

Ühed mustad mõlemad

Mäletate, et Supsik tahtis suureks saades linnuvaatlejaks hakata?

“Mustsõstar,” ütles Supsik eile pargimurul keksinud Turdus merula kohta.

Tuli taas meelde aeg, et mitte öelda kantriaeg, mille meenutuseks hiljuti ühe tähendusrikka foto avaldasin. Kantritantsu ansambli “Mustsõstra õied” nimetasid halastamatu huumorimeelega meesmuusikud-tantsuvõõrikud mõistagi kohe ümber ning mul on hiljem elus olnud piinlik hetk, kui ühes ametlikumas vestluses lipsaski üle huulte “Musträsta põied”…

Täna hommikul keksis murul juba mustäs :D

Facebooki lingvistika- ja tõlkepärlite grupis oli eile vilgas arutelu, kas peaaegu asemel peaks peagu uuesti kasutusele võtma. Mulle ei meeldi. Ei ilmagu ega hiljagu. Peagu jääb minu poolt ilmselt igavesti kolesõnaks, mida kasutan vabatahtlikult ainult iroonilises kõneviisis.

Vahemaandujad

Õde tuletas hommikul meelde, et täna, 25 aastat tagasi astus esimest korda rahva ette ansambel “Vahemaandumine”.

Bändi nimi sündis Pärnu kantrifestivali registreerimislauas, paar proovi olime enne ilma nimeta teinud. Pildil ansambli loomise peamine põhjus ehk õed Loomulik ja Keemiline Lokk mõned kuud hiljem Tartu muusikapäevadel. Bändi lühikeseks jäänud lennu jooksul maandusid erinevatel lavadel koos meiega kaks kuni viis pillimeest.

Nagu ütles õde Loomulik Lokk: “Oli armas, lõbus ja naljakas aeg. Ja üsna märgilise tähendusega.”

Tagumine aeg mälestused üles kirjutada, varsti ei mäleta enam tuhkagi.

 

Taskukell

Taskumaal (ka Poketimaa, ingl k Pockety Land) on ööpäevas 35 tundi, kusjuures pooled neist on vist pikemad kui tunnid 14-31 :)

Taskumaale kohaselt taskurätile joonistatud kella teiselt küljelt kumab läbi lennuplaan, kuidas sinna kohale saab. Kuna üks vahemaandumine ei tulnud reisijuht Supsikul eile meelde, siis seda täna ei avalda. Muidu eksite veel ära.

Poketimaast saab juurde lugeda siit.

Lapsel on mure

“Meil on lasteaias üks tüdruk, kellel on iga päev ainult sukkpüksid ja pluus seljas. Tal ei ole üldse kleiti ega seelikut!”

Lohutasin veendunud kleidikandjat, et pole hullu, paljud lapsed käivad lapsepõlves sukkpükste ja pluusiga – ilmselt talle lihtsalt meeldib nii. Pole küll kindel, kas see mälupilt suuremaks saades enam meeldib. Eks vist päris paljudel on lapsepõlve fotoalbumites neid “sukkpükstes ja mitte ainult naised” ülestähendusi.

Kuskil tiliseb

“Eesti mehed oleme,
tööd me hästi tunneme…”

Ettevaatlikule märkusele, kas selles laulus ei peaks olema mitte “meistrimehed”, reageeriti eelmisel nädalal väga tõrksalt, aga eilseks sai Supsik aru, et on päris hea huumoriga hakkama saanud.

Üldiselt on nii, et kui Supsik mõne sõna valesti ütleb (näiteks “ütelda” asemel “ütleda”), toob ta vabanduseks “aga ma räägin tasku keeles”. Taskumaa on üks imeline maa, kus lapsed elavad hotellis (vanemad ühes teises), kus päike kogu aeg paistab ja taimed kasvavad ilma veeta. Taskumaal on oma keel, mis vahel külab nagu väheke vigane eesti keel, aga teinekord tundub nii keeruline, et Taskumaa elanik ise ka ei mäleta, kas “aitäh” oli nüüd “lanta” või midagi muud. Vähemalt keele nimi on lihtsam kui mul samal ajal. (Laštervomi keel kõlas väga ugrilt, aga kahjuks olen kõik unustanud peale keele nime. Ugri keelte kurb saatus…)

* * *

Eelmisel aastal sain ma Luxembourgi ja Brüsseli Euroopa Koolide jõululaadalt nii tugeva vaimse trauma, et ühelegi vabaõhulaadale ka enam minna ei tahtnud. Aga vabas õhus on ikka etem, kuigi ma jätkuvalt ei mõista, miks peab alati just kõige kitsamas kohas keegi suitsetama.

Supsik ei talu rahvarohkeid kohti, kus suured inimesed väikesi üldse ei märka ning otsa jooksevad. See on kole küll, mulle ka ei meeldi.

Nii tõsine või isegi kurb meie eilne karussellisõit nüüd ka ei olnud. Aga mis elu see on, kui kunagi ei osteta roosat suhkruvatti ega kahtlaste toiduvärvidega komme, vaid peab leppima maasikatega šokolaadis?

* * *

“Kas ma saan teha nii, et kõik kuuleksid seda muusikat, mida ma teen?”

Palun, väike “grünberg” (mp3) :)

* * * 

Reedel tuuakse maja ette suur konteiner, kuhu tuleb tassida kõik pööningukorruse ehitussodi ning katusealuste kipsplaatide alt ebameeldiva üllatusena leitud hallitanud Isoveri vill. Mis tähendab, et tööd on nüüd veel rohkem, kui esialgu plaanis. Väga piinlik, aga õnneks olen ma reedel Strasbourgis…

* * *

Mis sellest blogist saab, seda ma ei tea. Nüüd näitab WP tasuta blogides aeg-ajalt reklaame ja ma ei ole sugugi kindel, et ma tahaks, et te siit mingi asjassepuutumatu klipi eest leiate või kas ma oma pikkade kandvate pauside eest ikka raha maksta raatsin. Mul ei ole hetkel aega alternatiivi ka otsida.

* * *

Teeme need jõulud ära, siis vaatame.

Ei midagi uut…

… siin päikese all ega blogis.

Ikka jõutakse siia mardipäeva laule otsides ja küsimusega “mis kell postiljon käib?”.

Mardipäeva laule võiksin ju jagada, aga ma peaksin siis kirjastajalt skaneeringute jagamiseks luba küsima, sest kuigi laulud on iidsed ning nende tundmatud kollektiivsed autorid sadu aastaid surnud, läheb asi keeruliseks hetkest, mil kasvõi kõige vanem asi noodikirjas trükimustaks saab. Ei taha, et mu ukse taga martide asemel autorikaitse volinik seisaks :P

Tehke ise, mis see regivärss ja algriim siis ära ei ole! Või olete te tõesti esivanematega võrreldes lootusetud könnid? Nemad tegid ise ja teie nüüd ei saa?!

Postiljonile jätke aga postkasti vahele või peale kiri. Näiteks: “Armas postiljon! Kirjutan Teile esimest korda. Mulle väga meeldib, et Te mulle kirju toote, aga kuna mul on kirjade lugemisega või postipaki teate saamisega vahel kole kiire, siis – kas Te palun oleksite nii kena ja jätaksite mulle postkasti sedeli, mis kell Te harilikult meie majja posti toote. Siis tean paremini planeerida, millal kodus olla. Tänan ette ning soovin Teile kõike head!”

Kui ma oleksin postiljon, siis mul oleks hullult hea meel, kui keegi mulle mõne südamliku teate jätaks.