Põrgu eeskambrist

22 07 2013

Sõnaga “paiste” meenuvad hetkel esimesena paistes jalad, mitte see neetud päikesepaiste, mille teisest osast tahaks “a” tähe ära võtta. Moseli jõe “augus” on +33 sama hull kui +43 kõrbes. Selle vahega, et kõrbes tõesti ei higistanud. Aga no kui ära minestama hakkad, on üsna savi, kas higisena või mitte.

Selmet end (tasulistesse) laintesse heita, tuleb end jahedate kiviseinte vahele peitam päeval uksed-aknad tihedasti kinni ning öösel pärani lahti hoida. Eile hommikul käisime K perega ujumas. Läksime kohe kell 10 ja kell 12.30 põgenesime, sest ainus võimalus oli istuda puu all ning üha rohkemad inimesed tahtsid teha sedasama. Isegi vees oli valus, sest päike oli nii ere, et võttis silmad krimpsu ning pea uimaseks. Misjärel otsustasin pärast kodus musta pesu korvi haarates proovida, kumb on tugevam, kas minu kolju või kraanikauss. Viiki jäime. Teadvust ei kaotanud, veri ei lennanud, oksendama ei hakanud. Tegin siiski seda, mida soovitatakse: pikutasin paar tundi. Muhk on olemas ja tunne, et olen eile pea ära löönud. Dr Internet kinnitab, et kui on ainult natuke valus või imelik olla ja kui see paari päevaga üle läheb, siis ei pea arsti juurde minema.

Küll on hea, et need kaks kööki, millest kumbki pole enam täiuslik, vaid moodustavad sõbralikult laialivalguva tööpinna, asuvad vana kivimaja maakorrusel, mitte katuse all. Ülakorrusel ootavad pakkimist kohvrid, aga selleks tööks pean vist öösel kella 4 ja 7 vahel üles ärkama, kui seal on talutavam temperatuur. Või kolima natuke allapoole, aga hetkel  keeldun oma jalga isegi sinna viivale trepile tõstmast.

Poolikutest köökidest teile fotosid näitama küll ei hakka, isegi mitte halbu. Siis näete, kui kõik valmis. Seni maalige ise endale kujutluspilt, kuidas hakkajale kokale pole miski võimatu, isegi tatrapudru keetmine olukorras, kus uue pliidi plaat asub vanas köögis keldrist ajutiselt üles toodud kummuti peal, sool on uues köögis kapis (ülemised on seinas, alumisi saab paigaldada alles siis, kui on torutööd lõpetatud), tatar vanas köögis kastis laua all, võipakk külmkapis keset uut ja väike keedupott tuli ka ühest sahtlivirnast välja. Nii võib ju kõhnaks jääda, mõtlete teie. Minuga seda ilmselt ei juhtu, sest kui normaalsed inimesed palavaga süüa ei taha, siis minul tuli eile näiteks vastupandamatu burksi-isu. Pr Muhk ei tahtnud aga köökide vahel pendeldada ning suur mahlane burks ning lapsele šnitsel tuli koju tellida. No küll oli hea.

Mida me siis täna sööme, kui isegi 100 m kaugusele jahedasse poodi minek tundub ületamatu katsumus? Pärast seda, kui K ütles, et tal on tööl köögis +4o, ei taha nagu pitsat tellida, et pitsapoiste niigi tänamatu elu veel talumatuks muuta…

Kas vihma saaks? Seda, mis kevadsuvel korraga maha ei sadanud?





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Hevi Rein

25 05 2013

Kui Supsik emaga mänguväljakule jõudis, oli vihmasadu juba alanud.

Valetan, 5 minutit saimegi olla.

Oligi juba hommikul imelikult hea tuju, veel eile õhtul võis tänaseks kuiva ilma loota. Selmet talvejope pessu panna (väljas kuivatamise lootuses), oleks olnud targem seda seljas kanda. Vähe sellest, nüüd on veel märjad põrandariided ka kuskile vaja riputada.

Kui ma kurvastusse ei sure, siis maohaavad saan varsti kindlasti.





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?