Elu pidevalt pakitud kohvritega

6 05 2013

Reegel nr 1:
Hollandis on hea. Isegi kui stardi eel on pinge laes ning keegi täpselt ei tea, kuidas kõik õnnestub. Ei olnud telki (loe: pimikut) ega tooli. Ja milleks väljasõidule pimik? Mina kui mitte maailma kõige lootusetum fotograaf, siis vähemalt viimase kümnes seas, sattusin koos A ja kahe tõsise huvilise T ja K-ga sellisele põnevale üritusele ning tegin end tarvilikuks tagaplaanil hängimisega, hoidsin kinni telki (mitte toda pimikuks kasutatavat valguskindlat, mis reedel enne üritust kanepikasvatustarvikute poest hankida õnnestus, vaid valget paviljoni, mis osalejatele niisama vihma või päikese katteks üles pandud olid, ja mida tugev tuul tahtis järjekindlalt ära viia), olin vajadusel niisama ema või autojuht ja kahel korral koos lapsega modell. Boonuseks õnnestus saada päevitus nimega “Kadrina käised” – ma tõesti seal tuule käes tikkides ei märganud, et peamiselt vasak külg päikese poole oli.
Laupäeval sõtsid kummalist üritust vaatama ka Hollandis elavad koorikaaslased K ja A, kes kohe modellidena ära kasutati.
Supsik nautis laupäevast päeva täiega, sai temagi nina ning põsed punaseks, lisaks ka jalad haigeks, sest nii palju pole ta vist elus ühelgi varasemal päeval jooksnud. Proovige ise päev otsa prantsuse-inglise segakeeles peitust mänida. Selgus, et üks märja plaadi foto huviline elab siin lähedal – tänu Supsiku sobitatud tutvusele kolme lapsega saime teada, kellele kuulus teine Trieri numbrimärgiga auto. Ingliskeelne pere elab siin lähedal W tähega kohas ning  peretütrel olid isegi mõned eesti sõbrad. Maailm on väike.
Vaatamata minu seiklusrikkale pühapäevale (sellest allpool) jõudsin koju poolteist tundi varem kui teised. Teised tõid tagasiteel kuskilt N punktist Saksamaal kaasa veel ühe suure fotoasja ning kui meil oli juba minnes auto üsna paksult täis pakitud, siis koos telgi ja selle teise asjaga, mis vist kannab protsessori nime, poleks me enam ära mahtunud.

Reegel nr 2:
Kui autovõti on kadunud, siis on ta tõenäoliselt minu taskus. Kui A poleks autovõtit asjata otsinud,  oleksin vist jõudnud Antwerpenis õige rongi peale…

Reegel nr 3:
Belgias, eriti Brüsselis peab alati kõigeks valmis olema – ka siis, kui oled kindel, et raudteel keegi ei streigi ning kui oled arvutanud, et tuled sularahaga välja. Olin arvestanud taksosõidule 15 eurot, läks 30. Takso oli ainus variant, sest jäin Antwerpenis sobivast rongist 3 minutiga maha, järgmine Brüsseli rong võttis teel mitu korda “aja maha” ja mul oli Brüsseli laste laulupesasse jõudmiseks aega 20 minutit. Brüssel-Centraalis ütlesid taksojuhid, et mind on peaaegu et võimatu sihtpunkti viia. Või siis on see hirmus kallis. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et ma pean sinna jõudma nüüd ja kohe. No kust ma pidin teadma, et tähistatakse Euroopa päeva ning et lisaks Orbanlaanile, mida remonditakse ilmselt igavesti, on Tervureni avenüü Montgomeryst mitmeid kilomeetreid suletud, sest seal käib pidu.
Pidu käis kirbuturu, muidu turu, söögiputkade, õlletarede, batuutide, koleda disko, valju puhkpillimuusika ja tuhandete tunglevate inimestega. Ehk: üldse mitte minu üritus. Mis mind üldse trammi pealt maha tulles sinna tee keskele tõmbas? Ilmselt tühi kõht ja uudishimu. Hea, et ühest itaallaste kioskist taipasin pastapotsiku osta – Schumani ringi pisikeses Carrefouris, kust ma tavaliselt koduteele midagi mpsamiseks ostan, lookles kassajärjekord ringiga üle terve poe.

Reegel nr 4:
Ära kunagi unusta kõrvaklappe koju. Ka siis, kui nad hästi kotti ei mahu ning tundub, et ega neid ju vaja ei lähe, sest esialgu ei paista tekkivat vajadust ega võimalust omaette muusikat kuulata. Arvasin ekslikult, et inimesed, kes armastavad avalikes kohtades mobiiliga Eriti Valjusti Rääkida, elavad peamiselt Eestis. Aga ei, üks keskössee-tädi rõkkas terve tee Brüsselist Arlonini!

Reegel nr 5:
Üritades lakkamatut prantsuskeelset möla ignoreerida, ei pruugi ikkagi magada saada, sest just sel päeval on tööl Eriti Aktiivsed Kontrolörid, kes ei tea eelmiste tegemistest midagi ning tahavad viis korda su kontrollitud piletit näha.

Üldiselt olen ma sellest pidevast ringlemisest natuke väsinud ja tüdinud küll, kuigi kõik reisid on ju vajalikud. Ja vahvad või põnevad või vähemalt õpetlikud. Või siis lihtsalt armsad. Aprilli keskel käisime korraks Eestis, vaatasime kiirelt üle lähisugulased, üks õnnestunud üritus juhtus ka sekka. Aprilli viimasel nädalalõpul sündis Schengeni lähedal külas mitte ainult laulupeole kandideerijate registris, vaid päriselt Euroopa Eesti Lastekoor.

Täna ootab Strasbourg.

Täna öösel lahkuvad külalised T ja K, Tartu memme tuleb asemele. Õhtul on vaja Luksemburgis ühendkooriga emadepäevakontserdi proovi teha.

Puhata ja mängida? Mis need veel on? Okei-okei, ma reede õhtul hotellis ei teinud kaks tundi mitte midagi. Ja laupäeval tegin ka enamasti nii teistmoodi asju, et see vist oligi peaaegu puhkus.