Häraorg

2 09 2012

Esiteks, ärge ostke endale ega oma lähedastele mobiiltelefone, millesse mahub pool elu, sest isegi pealtnäha turvalises kohas nagu Genklubi, võidakse need pihta panna. Pigem lugegu varas läbi 12 sõnumit nuputelefonis, kui kolagu peanaha all ringi.

Teiseks, ärge arvake, et kui te isegi ei külmeta ega tõsta kassas sulgkerget rahakotti (mõtlen siin kallile ansamblikaaslasele T-le), ei või te äkitselt saada kaela (loe: selga) seljavalu. Ma sõin juba selle aasta jaanuari teises pooles umbes sama palju ibukat ja parakat kui terves eelnevas elus kokku, nüüd siis teine ports. Kuigi, ega suurt vahet ei ole. Nimmevalu, väidab dr Internet (sh mõned lugupeetud arstid), minevat kahe kuni nelja nädalaga iseenesest üle. Ja mul läheb alles teine nädal! Eile polnud suurt häda midagi, täna on päev otsa puhas põrguvärk.

Kolmandaks nagu ei olegi midagi. Ristis hambu tegin mõned töised liigutused.

Tere, tore pühapäev.





Kaitstud: Nukker seis

22 07 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Kaitstud: Väike vahevingumine ja õige suur õnn

17 07 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Nuttu ja hala. Ruttu sa vala!

11 07 2012

Õues esitatakse täna vähemalt viievaatuselist heroilis-traagilist ooperit “La Scallab”. Hetkel intermezzo ehk vihm läks ilmselt puhvetisse Otard’i sisse kaanima.

Mina tunnen, et olen orkestriauku unustatud vana harf, mille keeled on viimse piirini pingule tõmmatud. Kui mu peanaha ja kandade vahel veel üldse midagi on, siis valu.

Üks Otard kuluks ära küll, aitäh.





Millal paistab päike?

30 04 2012

Siis, kui normaalsed inimesed puhkavad, aga mina pean olema toas tööl või teel sinna või teel tagasi.

Vähe sellest, et ma ise, ka priimulad on vihma käes hallitama läinud.

Ma arvan, et A-l, kes pole kunagi aru saanud, miks inimesed päevitavad, ja kuidas nad ometi aru ei saa, kui kahjulik see on, on ilmataadiga mingi projekt “üheskoos nahavähi vastu”, sest juba teist suve juhtub nii, et kui mul on selles N ilmanurgas parasjagu tükike vaba aega õues olemiseks, läheb ilm pekki.

Tegelikult ma ei viitsigi päevitada päevitamise mõttes ning Eesti naiste rahvaspordiüritusel “Kes on kõrbenum grillkana?” ma ei osale (ma ei mäleta, mitu inimest mulle mullu kaastundlikke oi-miks-sa-ometi-nii-valge-oled-märkusi tegid), aga natuke võiks see päike oma palet ka minu peale paista lasta.

Kui ma olen hallitanud tujus, on mul ennastki võimatu taluda, mis siis veel teistest rääkida :)





Ai

20 04 2012

Mina ei tea, millised on normaalsete inimeste selja- ja peavalud (ma ei pea silmas migreeni, see on ilmselt veel hullem ehk kaugeltki mitte normaalne) aga kui mulle siuke tuleb, siis ikka nii, et valu kulgeb kuklast kandadeni ning mööda käeselgasid sõrmeotsteni. Ja see lihtsalt tuleb keset päeva ning ajab end laiali.

Siis tahaks, et mõni imemasin umbes 3 cm tagumiselt küljelt ära lõikaks. Sest mitte miski ei aita.

Blogimise hõreduse põhjuseks on aga lihtne sõnapaar “palju tegemist”.





Mine ära!

6 02 2012

(Ärge pange tähele, ma räägin pudeliharjaga, too tahab nimelt mu kõrri sisse kolida. Pudelihari on vist lõunamaist päritolu, sest tema ei tule kunagi üksi, vaid ikka koos suguvõsaga.)

Ja minu nina ei ole kanalisatsioonitoru kellegi heitvete tarbeks!

Moraal: tavaline talvine kiirkäiguriietus ei kõlba mänguväljakul passimiseks.

Prognoos: Kui jaanipäevani välja venitan, jään koos oinastega oma mihklipäeva ootama.





Sapikonserv

27 01 2012

Ärkasin kümme enne seitset ja ma ei ole kahe tunni jooksul teinud mitte midagi peale pahase põrnitsemise ning iseenda üleskeeramise.

Üritan harjuda mõttega, millega on kohutavalt raske harjuda: et omas mullis muremõtete veeretamine on tervislikum kui laulmine, millega paraku kaasneks sõit 180 km kaugusele. (Alati jääb muidugi võimalus, et 80 m eemal poes sõidab keegi sulle ostukäruga kõhtu või oma laps keerab siiras müramise hoos oma veidi vähem kui 80 cm pikad jalad täpselt õigesti rihitud punkti. Olen mõlgutanud ka masohhistlikke mõtteid jonni pärast remonti teha. Käe otsas klaastaara tassimisega tegin juba eile algust, sest kes ikka need pudelid ära viib kui see, “tänu” kellele pole autot, millega viia, ning kes 12. jaanuaril lihtsalt ei viitsinud, sest jõuab ju…)

Kobarakujulise laulmisviisi olulisust ning sellest loobumise valu mõistavad paraku vaid need, kes seda ise harrastavad. Nii on ju iga hobiga: mis ühele rõõmu valmistab, jätab teise külmaks ning kolmanda võib lausa vihale ajada.

Tubase enesehävitamise kasuks otsustamine ei pruugi ka odavam olla, sest võib-olla homme lõunaks olen ma juba nii kibestunud, et lähen ostan endale maailma kõige mõttetuma asja. Mida ma pärast muidugi kahetsen.

Kui eile hommikul tundus, et ma võib-olla ei jäägi igavesti erakordselt kurvaks ja kibestunud inimeseks, siis õhtuks oli illusioon kenasti purunenud. Ööpäevaringne pingeseisund jätkub, sõber seljavalu tuli ka tagasi.

Igatahes olen ma kohutavalt kade tosinalt maalt kokku sõitva 70 inimese peale, kes üksteist näha saavad. Olen püüdnud endas loobujat lohutada juba mitu nädalat, aga eile jõudis väga äkki ning lõplikult kohale, et nii ongi. Kahju inimestest, kes peavad mu tusameelt taluma. Ja teist, kes te ka säherdust isekat hädaldamist peate lugema.

Jäin vist ikka liiga ellu?





Karmavõlakriis

25 01 2012

Ei ole mul ikka seda paksu nahka, mida kriisiolukorras vaja võiks minna.

Iga kord, kui näen sissetulevat kõnet võõralt telefoninumbrilt, võpatan ja lähen täiesti endast välja. Tüüp, kelle platsil seiab see, mis autost järgi on jäänud, helistas ning tulistas luksemburgi aktsendiga saksa keeles 10 minutit rääkida. Ma sain aru umbes 30 sekundi jagu sõnadest, paraku üksikutest.

Emotsionaalne labiilsus on tippvormis ehk öelge mulle vaid nalja pärast “ise oled!” vms ja ma olen võimeline kohe nutma puhkema.

Eile õhtul oli väike muusikateraapia seanss ehk tegime melotortidega proovi. Ma saan juba naerda ning lauldes on märksa vähem valus sügavalt sisse-välja hingata. Hea on korraks mõtted mujale viia. Vaimne valuvaigisti.

Supsik vahetas aga kipsi nohu ja köha vastu ning tubane omas mahlas praadimine jätkub.

Kes ütles, et elu peab ilus olema?





Siin olen uuesti sündinud…

20 01 2012

15. jaanuaril 2012 umbes kell 14.35 ja uue sünnikoha koordinaadid on 49.651592,6.183854.

Honda Insight on hea auto. Isegi, kui peaks tehtama kindlaks, et ühel juhul “oli”. Hea vähemalt, et inimesed on. Küll see üks ribi ja muud haavad, ka hingelised, mis alles nüüd tunda andma hakkavad, kord kokku kasvavad.

Tahtsin lihtsalt koju sõita, aga sattusin ellujäämiskursusele. Rohkem ma ei taha sellest rääkida, vähemalt mitte siin. Tegelikult on üksikasjalik kirjeldus olemas ning kui ma selle eile valmis sain, jõudis kohale, et olen vahepeal mälus blokeeritud olnud sündmuse uuesti värskelt läbi elanud. Kõike muud kui tore tunne, loodan, et see ei jää mind nüüd kiusama.

Selgub, et ma pole ainus, kes arvab, et selle ristmiku ehitamisega on puusse pandud. Ebaloogiline ja -turvaline kiirteele sõit, nähtavust pole ollagi. Parafraseerides kindlustusklassikat – järsku ilmub teele ei tea kust auto nagu siil udust.

Aga Luksemburgi politsei ja päästeteenistus olid nobedad ning asjalikud.

Meie perele selleks aastaks igatahes põnevatest sündmustest aitab, aitäh. Supsik saab teisipäeval kipsist lahti. Mina püüan lahti saada palavikust, pingest ja paanikast.

Pilt on muidugi Google oma.