Jäätmepätid

5 03 2012

Eksole, kord kuus on Sperrmüll’i päev, mil inimesed võivad, teatades sellest eelnevalt prügivedajale, tõsta oma suured kodumajapidamisülejäägid (nt vana mööbli, katkised kodumasinad, arvutid, aga ka lauanõud ja mänguasjad) tänavale. Muide, teiste poolt välja tõstetud asjade kogumist tõlgendatakse sääduse järgi vargusena. Ikka käiakse, kust need üliõpilased siis oma mööbli ning nõud peaksid saama ning ega kirbuturuinimesed ilmselt ka ainult oma asju paku. Minu maailmast arusaamise järgi peaks taaskasutus vägagi seaduslik, suisa soositud tegevus olema ning meie pereliikmete peas pole igatahes mütsid põlema läinud, sest meilgi on üks tänavalt leitud riiul, mis sobis täpselt sinna auku laps A toas, kuhu me poleks ilmselt poest normaalse hinnaga sobivat riiulit leidnud, ning veel nipet-näpet, k.a Supsiku Bobbycar. Tõsi, enamasti on tänavail ikka väga katkised asjad, mida ei tahaks ka siis varastada, kui peale makstaks. Spetsialistid võtavad parimad palad juba enne, kui mina mööda jalutama satun.

Schrott’i mehed tulevad teinekord juba siis, kui sa alles mõtled, et peaks midagi metalset välja tõstma. Eile olid vana diivanvoodi raami tükid vaevalt maja ette jõudnud, kui juba pidurdas sinine kaubik ning juht hõikas rõõmsalt aknast “oooooooooo!”. Mis uut  omanikku ei leia, läheb järmisel päeval prügipurustusmasinasse molekulideks lahutamisele.

Eile õhtul või öösel oli keegi meie ja tühja naabermaja vahele toonud kaks vana ust. Uksi, aknaid jm ehitusjäätmeid ega vana santehnikat aga ei viida ära. A teatas juba hommikul prügifirmasse, et pole meie omad, loodetavasti jäädi ikka uskuma. Mäletatavasti pidime me suvel tõestama, et ei ole jätnud oma maja ette Blaue Tonne‘t (vanapaberikasti) ning Gelbe Säcke‘sid (ametlikke pakendikogumise kotte), vaid need vedelesid 10 maja kesklinna poole asuva pitsaurka ees, kui omanikud olid aknal asuva sildi kohaselt puhkusel ning keegi, kes pidi pakendid ja papi tänavale tõstma, pani ilmselt päevaga puusse.





Kahe lennu vahel

21 02 2012

Tervitused Riia lennujaamast! Endiselt on nii, et haigutamis- ja põrnitsemisvõistlused võidavad kohalikud teenindajad ning selleks, et saada midagi süüa, mis ei oleks sai, tuleb minna välja ning pärast uuesti turvakontroll läbida. Friday’s’ kanasalat ning naeratavad inimesed päästisid mu!

Üksiti oli aega üles kribida, mis vahepeal tallele panemata jäänud. Tõsi, mõni asi jääbki vist mälestustesse… Kuigi ka jaanipäeval pole ju hilja kirjutada õnnestunud jõulupeost Gourmet Duoga? Igatahes täna jääb see veel ootama ehk alustame tagantpoolt.

Elu õpetab. Kui haigus tahab tulla, siis las ta parem tulla kohe, ei tasu  teda ingveri & co abil iga hinnaga peletada. Lõpuks laekus ikka Meganohu kõige ebasobivamal ajal, nii et selle aasta esimestes Luksemburgi laste laulutundides voolas suurvesi nii ninast kui silmist. Teel Brüsselisse jõudsin ma mõelda, et a) ma ei lähe R pere juurde ennast ja teisi haledaks ajama, vaid võtan mõne hotelli ning nutan seal omaette välja kogu maailmavalu b) sõidan üldse sama rongiga tagasi. Ma olin piisavalt tark ostmaks 1. klassi pileti. Tõsi, ega seal praadi ei pakuta, ainsaks eeliseks Luxembourg-Brüsseli suslades on veidi suurem privaatsus, mugavamad istmed ning vähem rahvast. Sinna oli hea oma nutunäoga ära kaduda. Kuna kõik sümptomid olid juba nii tõsised, et hakkasin haistma sõpra sinusiiti, võtsin poole tee peal veel kaks ibukat (sest parakat ei olnud). Läksin ikkagi R pere juurde, olin seal veidi pikali ning pärast pidasin vapralt vastu pika õhtusöögi. Tutvusin veel kahe toreda Brüsseli eesti perega, sealhulgas “Minu Kasahstani” autoriga. Magasin öösel nagu kott ning läksin mitu korda värskemana Belgia laste tunde tegema. Tõsi, hääl on veel rohkem kui nädal aega hiljem veidi sängselgsilmne.

Ja kuna minu kere sel aastal tühja kohta ei salli: ühest otsast paraneb, teisest laguneb, otsustasin ma jätta eelmisel teisipäeval vasaku käe sõrmed elektrikilbi ukse vahele. Järgmisel korral ma nii agar ei ole, sest näidulugejatel on selle kapi avamiseks vahendid kaasas. Seekord pääsesin siiski luumurruta, seitse päeva hiljem saan sõrme painutada ning rohke seebiga tuleb isegi sõrmus juba ära.

Kõht valutab mul niikuinii permanentselt ning gluteenivaba nädala rikkusin eile pitsaga ära. Kolm tundi hiljem kahetsesin, täna on jälle riisivahvlid kotis. Lisaks olen ma hakanud endale haavandtõbe ja mida iganes külge mõtlema. Stressi ja ebatervislikku toitumist on muidugi ka päris ohtralt olnud, avariijärgne nädal ibukaga pani ka kindlasti oma põntsu (aga ma pidin seda võtma, et ribimurruga hingata saaks, sest hingama peab, muidu tuleb kopsupõletik). Esialgu ei suuda ma veel loobuda hommikusest tassist kohvist, aga ei joo seda enam tühja kõhu peale. Teise tassi asemel on nüüd tee. Veinist saab nüüd ka pikemaks ajaks loobuda, sest suured karnevalipidustused said läbi.

Seekordse karnevali motoks oli mul “ettevaatlik lõimumine kohaliku kultuuriga”. Weiberdonnerstagi (Või Weiberfastnacht’i või fetter Donnerstag’i), mis on Saksamaa karnevaliaja suurim naiste püha, veetsin K õhutusel kohalikus Trier-Südi karnevaliklubis. Ja ma ei kahetse mitte üks põrm! See oli ehe külapidu keset linna, parem kui kesklinna kohvikutes kaks aastat tagasi. Tasus ikka jälle Pipi riided selga panna. Ning ma tean nüüd ühe kaasaegse šlaagri asemel koguni viite! Höhö. Seltskond oli lõbus, aga mitte lällav ning lame. DJ nimega Harry Hut – kes, nagu guugeldades selgub, on otsapidi tegev ka Trieri (päris)teatris – tähendas tegelikult kolme meest laval: mütsi kandev mees ainult hõikas vahepeal, mis lugu tuleb, üks sekundant ehk Väga Tusase Näoga Vana Hipi Helimees istus puldis ning üks erakordselt kõhn, palja ülakehaga ning mustaks maalitud huultega nahkhiir (või Monsieur Black Butterfly – jah, ta oli mees, kuigi võinuks vabalt ka mitte olla), kes tantsis neli tundi järjest sama tantsu. Voogles täiesti segamatult omas rütmis isegi YMCA järgi. Nahkhiirelt jäigi küsimata, kas ta teeb seda raha eest või ongi selline. Igatahes huvitav materjal neile, kel meeldib inimesi uurida.

Esmaspäevane karnevalirongkäik algas seekord meie lähedalt ehk linna lõunaosast ning seega olid mööduvad 115 truppi või gruppi või klubi üsna palju selgemas olekus kui neil aastail, mil nad linna põhjaosast stardivad. Küsimuse peale, kas paneks ehk Pipi paruka pähe, vastas Supsik, et tal ju on juba juuksed :) Ma ise ei viitsinud ka pealtvaatamiseks kostümeeruda. Aga meie maja ees said kokku nii K kui M pered ning kui rongkäik läbi ning laste kotid maiustusi täis, tulid kõik meile korraks külla. Spontaanne tuppatulek kujunes mõnusaks mitmetunniseks olenguks, mis kulmineerus pitsade tellimisega, sest mu külmkapp ei olnud valmis võõrustama viite täiskasvanut ning samapalju lapsi. Oli väga tore ning lubasime järgmisel aastal korrata. Pärast õnnestus vist isegi kõik mänguasjad popcornipuru ning tühjade maiustuste pakkide vahelt üles leida. Kas te ikka teate, kui väikesed on Playmobili toidunõud?

Ok, ma lähen nüüd väravasse, Reede pandi kinni ja suure ooteruumi haigutajad on mind ära tüüdanud.





reha ja Reha, uni ja Uni

6 02 2012

Kuidas küll endise tööviljakuse tagasi saaks, ah? Labiisuse asemel stabiilsuse?

Eesti keel on saksa keelest läbi sajandite kopaga kokku laenanud, aga tänane saksa Reha on küll hoopis midagi muud kui vana eesti reha. Kuna varahommikuti langeb temperatuur alla 10, ei ole rehaga midagi teha. Kahjuks pole sel hooajal ka lumelabidat veel põhjust liigutada olnud. Eelmisel esmaspäeval sadas küll terve päeva, aga siis oli veel sula ehk maha ei jäänud suurt midagi. Hoovis kraapisime Supsikuga laudade ja kivide pealt kokku kahe tillukese lumememme jagu. Norrakate ilmateade on lubanud lund küll 5. veebruaril, küll veidi hiljem, aga ikka ja jälle nihkub see lootus kaugemasse tulevikku või kaob sootuks. Eile veel paistsid 14. veebruari juures lumepilved, nüüd on järele jäänud vaid lörts ja vihm 15.

Supsikust on kahju, ta nii igatseb lund. Kelgutamine üleaiapargis oleks meile praegu parim Reha, aga ei anta mitte helvestki. Kodune seinakell-ilmajaam prognoosis eilegi ekslikult lumesadu, aga päike säras õhtuni välja. Nelja-aastasele ei ole väga lihtne selgeks teha, et ilmaennustused, eriti need koduelektroonilised, on ekslikud. Enamasti läheb kõik just vastupidiselt sellele, mida soovid.

Laupäeval pärast tunde rongiga koju sõites nägin raudtee ääres uisutajaid: suur sile üleujutatud karjamaa oli muutunud unistuste liuväljaks. Kui lund ei saa, võtaks vähemalt uisutamise. Aga äkki oleks tark veel nädal aega oodata, kuni eelmised luud on korralikult kokku kasvanud? Pealegi, kuidas ma sinna saan, kui autot ei ole, rong “nõudmisel” ei peatu. Rahvarohkele linnaliuväljale ei taha küll praegu minna, keegi võib seal hooga ribidesse sõita.

Ja jälle ma ei maga öösiti. Kuu on ennast täis, igal öösel kella kolme ja kuue vahel on uni nagu peoga pühitud ning siin ei aitaks vist ka unele spetsialiseerunud Uni-Klinikum.

Panin end rahva-Uni‘sse saksa keele kursusele kirja. Loodan, et see ikka toimub, eelmine sarnane jäi mäletatavasti lobisejate vähesuse tõttu ära. Püsilugejatele vihjeks, et õpetajaks on toosama mitte enam verinoor Frau Dr, kellega ma olen kohtunud kahel B1 semestril ning kes unustab hommikuti seeliku selga panna :P Oleks tore meditsiini-, auto- ja kindlustusalase kõrval muudki sõnavara arendada. Eile Supsikuga pärast tuulist mänguväljakut kohvikusse põigates tundsin jälle, kuidas kõik kanalid kinni löövad, kui on vaja rääkida.

Käisime esimest korda lähedalasuvas Maria’s Kaffeestübchenis. Ja seal olid täpselt samad koogid kui kõikides teistes pagariärides. Olen juba valmis oma mütsi ära sööma, kui leian lõpuks mõne koha, kus saab maitsta täiesti erilist hausgemachti. Armsad M&J, kui te seda lugema satute: on tagumine aeg heita tõlkijapastakad nurka ning avada oma pagari- ja kondiitriäri! Sest – tuletades meelde ühe teise M lootusetult naljakat keelevääratust jõululoterii auhindade loosimisel – M sulest tuleb ju aina uusi ja uusi hõrgutisi :)

Aga tegelikult ka, mõni üliõpilane võiks teha teha väikese uurimustöö sakslaste tarbijakäitumise kohta pagarikodades. Kas on sortiment nii üheülbaline, sest tarbijad nõuavad ikka ja jälle samasugust (ning enamasti üsna maitsetut ning kuiva) purukooki, õunakooki Švaabi moodi või Schwarzwaldi kirsitorti ning keegi ei julge vaheldust pakkuda? Või on see ainult siinse piirkonna probleem? H näiteks väitis, et Görlitzis olla Käsekuchen’itega kehvasti. Tundub uskumatu, aga neil päevil, kui H siin oli, polnud neid saadaval ka meie ümberkaudsetes ärides. Populaarne porgandikook, muide, maitseb nagu pähklikook, sest pähkel teatavasti suudab kõik muud maitsed seljatada.

Lõpetuseks väike tähelepanek, et veidi kallim 1. klassi rongipilet on end vähemalt minu jaoks igati õigustanud: hea laupäeva hommikul uhkes üksinduses värvilisest paberist sokke välja lõigata. Ning ma olin juba unustanud, milline kirju ja aromaatne seltskond igal laupäeva lõunal Wasserbilligist Trieri sõidab. Hommikul paberist sokid, lõunal viinasokid…





Kord läks käest ära

21 07 2011

Eile pealelõunal lõpetati tööd katusel. Lift ja väikesed vidinad pakiti kokku ja täna varahommikul – just v a r a hommikul – pidid tulema 3-4 meest tellinguid maha võtma ja jätma pealelõunaks meile kasutada ühe väikese jupi, et saaks ka väikese hoovimaja ülevalt ära värvida. Kell on 12, seni pole ei kippu ega kõppu.

Kõik on väheke närvilised, Supsikul hakkas öösel nohu, mis tähendab, et öösel sai kõike muud kui magada, ja äsja avastas laps A, et ta ei oska lugeda ehk üliõpilaskodu üür 120-180 naela ei ole mitte kuu, vaid nädala kohta. Püha pirukas, seal pärapõrgus siuksed hinnad, et lase püssi… püssi ostmiseks paraku raha üle ei jää.





Museaalsed toimingud

19 07 2011

Seoses tikkimisega ka üks kogemus. Kui ma laupäeval muusikaüritusele sõitsin, mahutasin oma imepisikesse kotti lisaks suurele keebile ja iPodile ka järjekordse külleräti tikkimistöö, sest ega kallist rongisõiduaega saa üks mulgi juurtega naine ju niisama raisku lasta. Rong oli väga täis ja kõik kaasreisijad, kelle seas oli nii siin- kui sealpoolseid kohalikke, ameerikaingliskeelseid kui ka jaapanlasi, jõllitasid mind nagu mingit erakordselt arhailist museaali :) Sama koges ML kaks kevadet tagasi Pühalepa käiste tikandiga.

Varrastel kudumine pole nii punnis silmi esile kutsunud, aga järgmiseks võiks ühistransporti näiteks pooliku kõlavööga peale lennata :D





2 Minuten Verspätung

12 07 2011

8:03 hakati katusel kolistama. Ülesronimiseks läheb neil maksimaalselt minut (mul oli eile seda seltskonda tellingutel hüplemas vaadates vahepeal tunne, et linastub loodusfilm teatud lähedasest loomaliigist), mis tähendab, et jäädi 2 minutit hiljaks. Ai-ai-ai! :D





Hüvasti, katus!

11 07 2011

Õigemini pool sellest.

Saksa täpsus polegi Deutsche Bahniga viimseni ära sõitnud, vaid elab edasi vähemalt väikeettevõtjates. Täpselt lubatud päeval kell 8 hakati tellinguid paigaldama. Üksiti tähendab see seda, et järmisel kahel nädala me hommikuti üle poole 8 ei maga, kui just ei taha, et kolm meest akna taga tere hommikust ütleksid :) Ja olgem ausad, suur osa sellest tööst on ka suhteliselt lärmakas.

Meie katusetiimis paistavad olevat isa, kes on üksiti boss, vanem vend ja poeg. E-maile kirjutab neil vist ema, vähemalt neid, mis saabusid suuremate kirjavigadeta :P

Täpselt kell 12 mindi lõunale, aga kuna tegemist on saksa, mitte läänepoolsemat päritolu töömeestega, olid nad tagasi juba 12.45.

Supsik oli hommikul väga rõõmsalt üllatunud, kui erkkollase T-särgiga päevitunud onu aknast sisse vaatas, ta joonistas kahest vennast juba pildid ka. Esitlenud veel ei ole, küll jõuab :)





Nagu kaks VW reklaami

2 05 2011

Janno Jürgensi tudengifilmi “Ting” (2006) finaal, vaadata alates 13:19: (mitte ei õnnestu Delfi videot pildina WordPressi kopida)

VolksWagen Passati reklaam (2012):





Aedpisted päikesep(a)istes

21 04 2011

No ei tule see tunne kuidagi tagasi, et tahaks ja suudaks taas “tõusin, praadisin muna, pesin aknaid, korraldasin laululaagri asju ja siis läksin aeda lilli istutama” huvitavaks kirjutada.

Lillede istutamise, oksalõikuste, aknapesu ja muude asjadega on nii, et need seisavad tegemata tööde listis nädalaid, et mitte öelda kuid ning siis tehakse ühe päevaga täiesti plaaniväliselt naks-naks palju asju ära.

Mulluse, sügiseks ikkagi 20cm vihmaussitornide tõttu ebaõnnestunud muruprojekti II etapiks on operatsioon “melioratsiooniamatöörid” ehk kuidas muuta savine vihmaussiparadiisimuld veidi sõredamaks. Raamatukogu põranda alt välja tassitud kivine liiva- ja õlesodist on pool läbi sõelutud ja laiali tassitud. Eks näis.

Suurt puud me sel aastal veel maha ei võtnud ja nüüd on hilja, linnud pesitsevad. Pika varrega saega ise palju ei ulata ning terve puu jaoks oleks vaja ikkagi linna “puuameti” luba ning 1600€ töömeestele. Kui poole katuse vahetus algab, saab tellingutelt veel veidi nüsida.

Aga ikka veel tühjalt seisva naabermaja krundil kasvava kidura saare küljest võttis A julmalt maha kuivi ja poolkuivi oksi, mis meie aeda seemnetega risustasid ning vana kiviaia pealt kiskus luuderohu viimseni maha. Tõsi, selleks, et viimne kui üks juureharu kätte saada, oleks vaja aed lammutada, sest juured kasvavad sõna otseses mõttes horisontaalselt läbi katteplaatide. Minu ülesandeks oli kogu see sodi äraandmiseks sobivaks lõigata ning kimpu siduda.

Pärast õhtul mõtlesin nende tümade kätega tikkides, et ega esiemadel ilmselt jäänud ka muud üle, ikka samad kämblad nii põllul, metsas kui näputöö jaoks. Mõni ime, et need Halliste-Karksi põllede muuseumieksemplaride tikandid nii vildakad on :) Võtsin ühele koorikaaslasele riided teha, sellepärast tikin.

Mitte et ma täna-homme-ülehomme hirmsasti Kaera-Jaani karata tahaks, aga meie kandi tantsukeeld täna hommikul kella 4st kuni 4ni pühapäeva pealelõunal on absoluutselt overkill, loogilise mõtlemise võime on kohalikel kirikuisadel väga keskaega pidama jäänud. See, et diskoteek kinni on, ei tähenda, et sügelevate tantsutaldadega kodanikud nagu tallekesed kodus vaikselt palves istuvad. Eks nad tantsi siis rohkem vabas õhus, mätas ju kuiv ja ilm soe. Kahjuks ka meie pargis, kuhu paigaldati uued metallpingid ning see on ka pargijoodikute arvu proportsionaalselt suurendanud.

Supsik värvis eile neli muna. Mul rohkem valgeid ei olnud, õnneks ta tüdines ära ka. Üldiselt on ta viimasel ajal üsna asjalik ja abivalmis laps, kuigi meil kiilub mõnel päeval kahekesi olles kinni küll. Aias mulda loopida meeldib, aga mänguasjade koristamiseni jõuame vahel läbi riiu. Ja mitte kuidagi ei suuda me kokku leppida, mida selga panna. No et sobiks eeskätt väljas valitseva ilmaga.

Ja nüüd on aeg õue akusid laadima minna, sest umbes kaks tundi paistab päike saareokste vahelt hoovinurka. Varsti on lehed nii suured, siis ei saa enam midagi.





Vaikin veidi ja ohkan

15 02 2011

Öelda oleks ju ühte-teist, aga kuidagi ei suuda sõnu seada.

Eks pikaajalised lugejad ole juba märganud, et mul on blogimisega periooditi väga kehv suhe. Ega ma pole ka iial selline blogija olnud, kes laseb kõik, mis pähe tuleb, valimatult avalikkuse ette. Muidugi olen ma aeg-ajalt kibedalt irooniline, aga seda ikka siis, kui kirjutamise objekt paistab silma lausveidrate tunnustega. Lisaks sisulisele filtrile käivad aeg-ajalt peal sügava enesekriitika(või haletsuse?)hood, mil iga neutraalsegi sõna pärast on hiljem piinlik. No et ei oska ikka üldse kirjutada, parem olen vait :)

Ei, kirjutamine ei saa kunagi mu tööks, mis toidab.

Pealegi olevat söömine ainus toitev töö. Aga eile ma näiteks tahtsin kirjutada sellest, et Saksa piimatootjad võiks ise ka proovida, kas nende toode nimega Schlagsahne ikka on vahtu löödav ka, ilma et terve maja oleks pritsmeid täis. Ei tea, millest see Eesti vahukoor tehtud on, aga mäletan, et läks märksa kiiremini vahtu ega pritsinud nii hirmsasti. Vahukoore ja vatustamisanumate tootjate vandenõu, et sa ostaksid endale lõpuks mikserdamise jaoks spetsiaalse kaetud potsiku :P Ja kui oled ta läbi häda vahtu saanud, vajub ta koogi peal ikkagi kuidagi nutuselt kiiresti kokku. Mõni ime, at nad siin pagarikodades vahukoore asemel tulekustutusvahtu meenutavat aerosool-toodet kasutavad…

Mul jäi see sissekanne tegemata, sest FBs oli vaja vaielda teemal sõbrapäev vs Valentinipäev. Järgmisel aastal pakin juba eelmisel õhtul asjad ning lähen igaks juhuks 14. veebruariks internetivabadesse vetesse, et mitte raisata närve tühja-tähja peale :)

Tegelikult läks mulle väga korda see, kui tänaval peatas meid (verbaalselt) üks elu hammasrataste vahele jäänud kodanik, osutas Supsikule, naeratas ja ohkas: “Mõtle, kui imeline, kui me kõik oleksime veel nii väikesed kui tema…”