(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/8: Pommuudis keset maskiballi

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 20. mail 2020

Trieri linna pommuudiseks on sel nädalal vahelduseks viirusele hoopis pommiuudis. Hea uudis, et leiti ja hea, et maalilise pargikompleksi servas asuva eramu hoovis basseni jaoks auku kaevanud kopajuht liiga kõvasti ei koputanud. Ega ei tahaks küll olla majaomanikust sünnipäevalaps, kelle poeg kaunil kevadpäeval tuppa jookseb: “Ema, meil on aias pomm!”. Teise ilmasõja keskmine lennukipomm – brittide MC 500 (223 kg). Linnas, kus 1600 maja pihta sai, pole need leiud tänaseni sugugi haruldased, eelmine samasugune tehti kahjutuks mullu septembris ning üleelmine aastal 2016 vanalinnas. Kui kümme aastat tagasi aeda läbi kaevasin, võttis ka mõned korrad kõhedaks, kui labidas metalli vastu kõlksas, õnneks olid need vaid uksehinged ja muu säärane.

Linnulennult leiust kilomeetri kaugusel elades võin kahjutuks tegemise ajaks taas koju jääda, 2700 inimesel tuleb aga neljaks tunniks lahkuda. Kümnendikule, kel ei ole peavarju sugulaste või sõprade juures, võimaldab omavalitsus ruumid ühes koolis. Linn peab korraldama transpordi eakatele ning (voodi)haigetele inimestele. Evakueeritava piirkonna majad on ehitatud enamasti 1960ndail ning elanikud on vananenud koos majadega, seega vajab abi rohkemgi kui tavaliselt. Sel aastal peavad päästeteenistujad ning vabatahtlikud arvestama ka koroonaga. “Kohvi ja kooki koolis ei pakuta,” täpsustab Ordnungsdezernent*. Covid19 ohustab lisaks õlle kõrvale jalgpalli vaatamisele (või jalgpalli kõrvale õllejoomise?) ka Kaffee und Kuchen traditsiooni!

Tunniplaanide tegemine on mulle alati raketiteadus tundunud, aga praegu eriti. Koolide võimalused hügieeninõuete järgi töötamiseks on väga erinevad – lihtsam on see väikestes algkoolides, kus on piisavalt suured klassid ning saabki korraldada nii, et pool klassi on nädal koolis ja teise koduõppel. Ideaalis võiks ühe pere samas koolis käivad lapsed sättida samale nädalale. On koole, kus mahuvad kõik lausa iga päev koolituppa, ainult kooli saabumine ja lahkumine on 30 minuti sisse hajutatud. Suurtes gümnaasiumites ei jagu vabu ruume ega õpetajaid ning tütre kool on võtnud liidumaa koolide taasavamise juhendit sõna-sõnalt ehk kõik peale lõpuklasside pääsevad viiel päeval kooliõhku nuusutama. Koridorides peavad õpilased pauside ajal nuusutama maskitagust, aga õnneks mitte tundides. Vaesed lapsed Luksemburgis, kes terve päeva oma klassis ja maskiga istuma peavad, ka pikapäevarühmas.

Luksemburgi riik on eraldanud igale elanikule veel 50 maski lisaks esimesele viiele, aga Rheinland-Pfalzis tuleb kõigil enda kulu ja kirjadega suu ja nina kinni katta. Max Plancki gümnaasium pakub võimalust 1 euro eest kuni 5 kuuma pesu kannatavat polüestermaski osta ning maskitellimus tehti lapsevanemate abiga. Aga kus on maskid, mida ministerpresident Malu Dreyer aprilli lõpus kõikidele õpilastele kinkida lubas?

Ettevaatlikkusele manitseb tõsiasi, et 15. mail, pärast õnnelikku perioodi, kui Trieri linna nakkuskordaja 8 päeva järjest 0 oli, lisandus üks nakatunu – Realschule Plus’i õpetaja. Kooli siiski esialgu ei suletud, aga kõik 160, kes eelmistel nädalatel koolis käisid, kutsuti testimisele. Kõik loodavad, et number nüüd jälle kiiresti ülespoole ei lenda. Kui kordaja läheb üle 50, pannakse jälle kõik kinni.

Vaadates, mismoodi inimesed maskidega ümber käivad, tekib küll tunne, et tegu on üldrahvaliku turvateatriga, mis on nakkuste levikut pigem soodustav kui pidurdav. Auto esipeegli küljes, kus vanasti rippusid lõhnakuused, ripuvad nüüd maskid. Ühekordsed. Neid kasutatakse kümneid või sadu kordi, liigutatakse kätega üles-alla – sest kui vähegi võimalik, lükatakse mask lõua alla, et hingata või rääkida. Käed, mis seda maski puutuvad, ei ole kindlasti mitte alati desinfitseeritud. Piinlik tunnistada, aga minagi muutun mugavaks ega viitsi enam iga poeskäigu järel maski pesta, lasen vaid kuuma triikrauaga üle. Siiski parem kui nädalaid taskus või auto kindalaekas hoida.

Proovisin ära ka maskiballi juuksuris. Ei ole meeldiv, kui tukakarvad maski alla kukuvad ning sa neid enne kätte ei saa, kui ükskord tänavale pääsed. Fööniga maski alla puhuda ei tohtivat ning mehaaniliselt pole see maski all higise näo pealt ka võimalik. Aga habet võib küll ilma maskita ajada…

Keelekursuste õppekavadesse peaks nüüd lisama, et lihtsalt kõnest arusaamisele peab hakkama treenima ka maskitaguse kõne mõistmist.

---

*Dezernent on valdkonna ameti või osakonna juhataja. Ordnungsamt ei ole vaid mupo, vaid väga pika valdkondade nimekirjaga kommunaalamet – sünnist matusteni ja autoregistrist müügilubadeni.

(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/7: Tooli kõrval tool ei ole tavaline nähe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. mail 2020

„Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll Käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused.

Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus.

Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes Kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Söögikohta sisenedes peab kandma kaitsemaski ning koha omanik peab tagama käte desinfitseerimise. Maha istudes võib ikka maski ära võtta, muidu poleks tõesti mõtet sööma minna. Tualetti minnes ning lahkudes tuleb mask jälle ette panna. Tualettide kasutamine on ka piiratud – kui kabiine või pissuaare juhtub olema rohkem kui üks, siis tuleb need üle ühe lukku panna. Kliente tuleb teavitada kätepesu tähtsusest, seep ja ühekordsed paberkäterätid ei tohi otsa saada ning söögisaali ja tualeti vahel peab olema ka desinfitseerimisvahend saadaval.

Toitlustusasutuste turva- ja hügieenieeskirja kurioosseim punkt on aga andmete kogumine. Sakslaste privaatsust pole seni pääsenud ohustama Google’i tänavavaade ning Datenschutz ehk privaatsusnõue segab kõikides eluvaldkondades digiteenuste arengut, aga sööma minnes tuleb end nüüd üles anda: eesnimi, perekonnanimi, elukoht, telefoninumber. Kuigi seda soovitatakse teha tungivalt juba kohti reserveerides, on spontaansed söömaminekud on siiski lubatud ning ankeeti peab saama täita kohapeal. Andmete kogumist põhjendatakse sellega, et vajadusel koroonaahelaile jälile saada. Kontaktide kasutamine reklaamiks on loomulikult keelatud. Aga kui turvaliselt neid nimesid-aadresse-telefone päriselt hoitakse? Sellist kliendibaasi tuleb säilitada kuu aega, aga kas ning kuidas saab olla kindel, et need paberid ei vedele hiljem kuskil tänavaprügis? Huvitav, kui paljud esinevad oma nime all ja kui paljud luiskama hakkavad? Aga kui ongi õige aadress ning mõni töötaja kasutab võimalust teenida suurem palgalisa, teatades, kuhu vaja, et terve pere aadressilt Puu 1 Oks 2 on hetkel söömas – võib minna ja vaadata, kas neil on äkki kodus raha ja paremaid riideid üle? Näed, see kunde ei jäta kunagi jootraha, ise elab uhkes majas!? Läheks koputaks selle kena naise aknale, kes siin üksinda söömas käib?

Hotellis või külalistemajas on ikka täidetud vastuvõtulauas ankeete, kuhu on tulnud kirjutada lisaks nimele, elukohale ja kontaktandmetele muuhulgas isikut tõendava dokumendi number koos väljaandmise kuupäeva ja kohaga. Olen ise vaielnud Hispaanias koorifestivalil käies vastuvõtulaua töötajatega, kes tahtsid mitte lihtsalt passidest koopiaid, vaid dokumente terveks viibimise nädalaks enda kätte hoiule jätta. („Teil võivad seal Euroopa Liidus ju omad seadused olla, see siin on Hispaania!”) Tegelikult on ju arusaadav, et majutajal on vaja end kaitsta juhtumite vastu, kui klient laseb maksmata jalga, peksab toa sisustuse segi või teeb midagi muud kohatut või kurja. Aga väljaspool kodu söömas käiakse vist ikka märksa sagedamini kui hotellis ööbimas? (Hotellide „koroonaeeskiri” on viie punkti võrra lühem ega tee teenusepakkuja elu nii keeruliseks kui toitlustajatel.)

Väikeste Gaststätte’de*** personal ja kunded teavad üksteist niigi, sealhulgas elukohta, aga nad ei saa niikuinii praeguste tingimustega uksi avada, sest pole piisavalt ruumi või vahetpidamata laudu desinfitseerivat personali või mõlemat. Juba on nii mõnigi teatanud, et jätkab pigem toidu kaasamüüki, sest eeskirju on võimatu täita.

Huvitav, kas teatrites ja kinodes, kui need ükskord avatakse, ka publik üles kirjutatakse? Neiski viibivad ju inimesed kauem kui 15 minutit ühes ruumis. Muuseumi võib õnneks anonüümselt külastada.

---

* idiomaatiline väljend: mitte terve juust, vaid täielik jama

** pubi, kõrts, õllekas

*** restoranist lihtsam toidukoht

Võti naabritädi südamesse

…on käsitöö.

Ülejärgmises majas elab üks vanaproua, keda me aimatava välise sarnasuse tõttu ning tema tegelikku nime teadmata Margaret Thatcheriks hüüdsime.

Meie vahel oli võssa kasvanud vana maja, nägime teda harva vaid läbi okste, enamasti majadevahelist teed pühkimas. Tänaval käis “raudne leedi” harva ning siis jättis ta nii range ja tõsise mulje, et ei julgenud teregi öelda.

Kui vana maja lammutati, sulas ka jää. Esmalt sai Frau D-ga jutule A, kel naaberkrundile minust sagedamini ja asja pärast asja on olnud.

Eile õhtul läksin aias uuele naabrimehele tere ütlema ja samal ajal oli õues ka Frau D. Nähes mu peos tikkimisraami, unustas ta hoobilt oma artroosihaiged jalad ning kappas kärmelt lähedale – ilmaime, kui keegi tänapäeval Saksamaal käsitööd teeb.

Tegin talle sisseijuhatuse Eesti rahvarõivaste ja laulupidude teemasse ning Frau D rääkis, kuidas ta terve elu muudkui heegeldanud on.

Supsik sai Oma‘lt paki vahvleid (Frau D ise nimetas end lapse ees vanaemaks, kusjuures ma olen A-ga nõus, et Thatcheri kõrval on sarnasusi ka minu emaga) ning A sai ka kiita, et ta nii palju ise ehitab ja teeb.

Vardad, nõelad, haamrid ja pintslid kätte, kodanikud!

Mobiilipilt on tõestuseks P-le, et rohkem kui aasta otsa ilma nõela pistmata seisnud Kadrina käised siiski jõuavad laulupeole (eeldusel, et P juunis rohkem koorikontserte ei korralda :) ). Esitükil on tikkida veel üksikud lilled ning varred. Kuna see siin pole käsitööblogi, siis ma ei viitsinud triikida, sättida ega fotoaparaati otsida.

Et la lune descend sur le temple qui fut

“Ja kuu paistab templile, mis kunagi oli…”

Sellist nime kannab 2. osa Debussy klaveripalade tsüklist “Images 2”. Väga poeetiline pealkiri üsna kabedale melanhoolsele teosele. Naabermaja oli aus Saksa Wohngemeinschaft’i kultuuri tempel ja kuni elanike väljaviskamiseni väidetavalt ka vanim omasugune Trieris. Natuke kurb ka, et maha võeti, aga vähemalt ei tule kõrvale kortermaja nagu algul plaanis oli, vaid ühe pere elamu. Normaalse pererahvaga.

Alumisel korrusel tänava pool 3 tuba, neist üks läbikäidav, köök, söögituba, WC. Söögitoa kõrval veel üks läbikäidav tuba, millest omakorda sai väiksesse tuppa, kus keegi vahepeal ka salaja sees elas.

Ka teisel korrusel oli kokku 5 tuba.

Pööningukorrusel suur ja tühi pööning pesunööridega ning kaks tuba.

Suur võlvkelder, mõned eraldi konkud. Hoovi pool juurdeehituses pesuköök ja üks ruum kaevu ja leivaküpsetusahjuga.

Alles jäi kelder ja see majaosa, mis on järgmise majaga ühise väravavõlvi kohal.

Ah et mida…

… ma siia ikka kirjutan, kui linnas on suvi ja kodus remont.

Koolivaheajal on Südbadis kavalam käia argipäevade hommikupoolikuil. Pärastlõunal on oht saada palliga pähe, hullemal juhul koos viskajaga. Kui kuivama lähed, suitsetavad ümberkaudsed su välja. Ega ma ei ütle, et ma elus üldse suitsetanud ei oleks, aga seda juhtub viimasel ajal haruharva* ning väikeste laste keskel (või mis veel hullem, laps kaenlas) ma, koni hambus, ei käi. Eriti päikese käes. On inimestel ikka hea tervis! Ühel päeval nägin vaatepiirkonnas kahte naist, kes ei suitsetanud, teisel ühte (ja see oli ka tuttav ehk klaveri-K naine), kolmandal ei jäänud ükski silma. Ilmselt on kõik mittesuitsetajad (või need, kes leiavad, et vabaõhu veepargis ei peaks tossama) mujale puhkama sõitnud.

Iga päev ei viitsi Südbadi minna ka, sest 2×2 km on vaja vantsida ning kuuma ilmaga ei ole see üldse mõnus. Jah, iga pügal üle +25 on minu jaoks jätkuvalt palav. Võite nüüd nähvata, et ma pole ka kunagi rahul. Miks ei ole – +18…+25 sobib suurepäraselt! Paar päeva ongi täpselt selline paradiis olnud :)

Alternatiiviks Südbadile on mänguväljak, kus on tõenäoliselt veel palavam :) Hommikul või õhtul kannatab vähemalt istuda ja tikkida või midagi, kuni Supsik oma isu täis kiigub (ja selles osas on ta sel suvel täitmatu). Kuni mõni täiskasvanu ei istu su kõrvale ega asu sind välja suitsetama. Saksamaal on tavaline, et mänguväljakule tulevad kaks täiskasvanud naist, ema (55) ja tütar (30), istuvad maha ja teevad suitsu. Mis mõte on keelustada mentoolisigarettide müük, kui suures riigis on tavaline, et kolm põlvkonda kimuvad koos? Mänguväljakul ja basseinis. Ning palju. Kassajärjekorras arutavad süvarasedad naised omavahel, kas Templeton on sama hea ja kange kui Marlboro. Abordi on Trieri piiskop siinsetes kirikule kuuluvates haiglates ära keelanud, aga aeglase lapsetapuga võib tegeleda küll.

Eile õhtul jalutasime Supsikuga üle pika aja vanalinna ja tagasi. Kuu ajaga on päris palju muutunud, mitu poodi ning söögikohta on vahepeal suletud ja uusi avatud. Linn on värvilisi elevante täis.

Kuna 9. augusti õhtul Viru Folgil kuuleb lavalt Folkmilli läbi aegade, kaevasin välja foto aastast 1991 meie välisreisilt Soome. Mulle kingiti Lappeenrannas sünnipäevaks selline lilla elevant. Eelmisel päeval küsisin viiuldaja Valmarilt, mis lilla asi sul kotis on. “Ostsin naisele jope,” vastas ta. Elevandi nimeks saanudki Valmari Naise Jope.

Aga tukk oli mul vinge, eks?

Esmaspäeva hommikul lähevad vanad köögikapid ja gaasipliit Sperrmüllwagen’iga viimsele teekonnale. Fotosid “enne ja nüüd” näeb siis, kui uus on enam-vähem valmis. Hetkel on veel pool ja pool, st uues köögis on kasutusvalmis ülemine ja vanas alumine osa köögimööblist.

ML käis neljapäeva õhtul läbi, et törts tööjuttu puhuda (Eestis tuleb suur laste laululaager) ja ütles, et teile oleks kohe imelik tulla, kui kuskil enam remont pooleli ei oleks. Seda aga lähiaastatel ei juhtu.

———

* Kui me Ameerikamaalt tulime, küsis tollitöötaja Luxembourgi lennujaamas, kas sigarette on. Ma valetasin, öeldes, et ei ole. Oleksin pidanud tunnistama, et jah, näete, tõin pooliku paki Luksemburgi maksumärgiga Vogue’i tagasi.

Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

Morgen früh

Tuli mees Kölnist, autonumbri järgi Siegburgi kandist seina sisse suuri auke tegema. Kell 8.40 astus uksest sisse. Mis kell ta küll ärkas?

Kui õhtul kell 22 jalutama lähen, on suur osa linnast täiesti välja lülitatud.

Ma ei tunne puudust mustast leivast, üle tee Netto Brückenburger teeb Eesti poeleibadele silmad ette. Kalevi šokolaadi ülistamist pole ma kunagi mõistnud. Mis aga puudu on, on sugulane või sõber, kes elab naabermajas või väikese jalutuskäigu kaugusel ja kelle juurde võib suvalisel ajal sisse astuda. Kui siinses mõistes tõesti väga lähedal elav K ütles, et aga tulgu ma ometi, jõudsime selleni, et ajal, mil mina külla läheks, läheb tema juba magama :) Ta käib mõnel hommikul juba kell 7 pilateses! (Njah, ka minu elus on olnud periood, mil ma käisin varahommikuti ujumas… iga päev! Ja ma ei läinud seetõttu sugugi varem magama. Aga siis ma olin 10 aastat noorem ja erinevalt Trierist oli Haapsalu Veekeskuses ujula, mitte lõbus koguperesupluskoht, kus vabakasvatatud lapsed sul seljas ukerdavad. Ainuüksi mõte Das Bad’i – mida on kole kiusatus inglise moodi hääldada – minekust hoiab mind turvaliselt kodus. Vabaõhuujulates on juba kuu aega talisuplejate rõõmupäevad. Kui need Freibad’id lahti on selliste ilmadega.)

Paar nädalat tagasi saatsin teisele K-le küsimuse, et kuidas tundub operatsioon “naised linna peal”, aga mõistagi sain vastuseks, et “meeleldi, aga…”.

M jutustas oma blogis kunagi minu jaoks täiesti uskumatu loo kohalike ülereguleeritud elukorraldusest. Keegi laste sõpradest unustanud midagi nende juurde maha ning telefonikõne peale, et tulen ja toon selle üle ukse ära, määrati talle vastuvõtuaeg umbes pooleteise kuu pärast.

Ja mis te arvate, kas auku tehes õnnestus pihta saada ka ühele veetorule? Majas, kus pole ühtegi kohta, mis ei oleks natuke viltu, on kõik võimalik. Internetikaabliga napikas, nagu näete.

Radikaid vahetades juhtus sama asi. Liiga ettearvatavad ja sirged asjad on igavad, aga torud ja kaablid võiksid oma peidukohtades siiski paikneda ettearvatavalt.

Kartulipuder – aga seda võib ju ka armastada!

(Muumitrolli (raamatute) fännid teavad, mis sõna kriipsu ees tegelikult on.)

Arvan (ja seda on teised ka kinnitanud), et kartulipuder tuleb mul päris hästi välja. Samas on see umbes 2,5 aastat kuulunud Supsiku nimekirja “aga ma ju ei söö seda!”.

“Nii hea!” öeldi täna. Läks ka guljašš, mida ta lausa nõudis, et pudru kõrvale ikka ka pandaks. Eile söödi ära terve cordon bleu. Kaks aastat sobis liha ainult grillitult, äärmisel juhul toorvorstid praetult… Aga mitte praetud grill-liha!

Rohkelt erinevaid kaunvilju sisaldava kirju minestronega on veel arenguruumi. Aga ta oli nõus seda maitsma ning suisa sõi paar (tee)lusikatäit. Tõsi, näiteks põldoasupp ei kuulunud ka minu lapsepõlve lemmikute hulka, kuigi sisse ma selle enamasti ikka pigistasin. Õnneks tehti seda harva.

Homme hommikul võiks teha katse kaerahelbepudruga või pidada pigem päevakese vahet? :P

* * *

Aga Supsiku nohu ja köha on visad taganema, A jäi ka haigeks. Mina olen lihtsalt jätkuvalt keskmisest väsinum ja rõõmus väljanägemine tuleb suure pingutusega, (käsi)töökoorem on visa vähenema, aga vat viirused loodaks küll ära petta, sest ees on palju raskesti ümber tõstetavaid asju: laupäevast esmaspäevani tuleb kolmes riigis lapsi laulutada ning teisipäeval on melotortide proov nr 2 laiendatud koosseisuga. Täpsemalt toetavad naiste laulu mehed, kellega me valmistume üheks Luksemburgi eesti kogukonna jaoks väga tähtsaks esinemiseks. Esimese proovis oli suisa seitse meest, kaks puudusid. Aastaid tagasi üheks jõulukontserdiks koolis õnnestus ainult kaks kohale meelitada, nii et progress on märgatav. Kaks meest, muide, on sakslased. Laulavad nagu Nürnbergi meistrid ja saavad meie imelikust keelest suurepäraselt aru. Üks ehk Trieris elav A räägib ka. Teine küsis, kas ma ka aru saan, mida esimene räägib. Kuna ma saksa keelt ka mõistan, saan ma aru ka siis, kui kõneleja ei tea täpselt õiget sõna, vaid tõlgib jutu sees otse saksa keelest. Näiteks lausest “need koolid on väga küsinud”, tuleb aru saada nii, et jutt on nõutud (küsitud – gefragt) koolidest.

Eile rääkis üks neist, Trieris elav A, et Eesti-teadlikkuse osas on Põhja- ning Kesk-ja Lõuna-Saksamaa erinevus väga tuntav. Näiteks Rostockis teatavat Eestit väga hästi, ikkagi üks meri. Ilmselt on Tallinn tuttav ka (eriti) Kieli ning Hamburgi elanikele. Enamikul lõunapoolsetest pole aga kas üldse mingit aimu või siis on Eesti pealinn Riia ja seal elavad leedukad. Minultki on korduvalt küsitud “aus Estland” peale “aus Island?“, A entis sama. Aga tema olla elus esimest eestlast kohanud noore mehena Veneetsias. See naine oli M. Nii jäänudki :)

Vaat kuhu võib jõuda, kui alustada kartulipudru teemal.

Enne ja nüüd

Kui mina Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist, millesse seekord mahtus ka esinemine meeleolukal EÜSL-i 60. sünnipäeval, tagasi jõudsin, olid tellingud maja eest ikkagi kadunud. Teisipäevast saati ootasime, enne reedet polnud neil mahti isegi teatada, et viis meest olnud haiged. Laupäeval kell 10 olla äkki kella antud ning küsitud, ega üks maja ette pargitud autodest meie oma ei ole, mispeale A tagasihoidlikult küsinud “aga kes te ise olete?”. Paraku ei ole tellingumehed sama hästi äratuntavad kui korstnapühkijad või politseinikud.

Selgituseks, et vahetatud on tänavapoolne katus (hoovipoolne tehti mullu), vahetatud ärkliaknad (valmistatud Eestis), vihmaveetorud, tehtud korda korsten (korstnaplekk Haapsalust) ning lammutatud kaks mittevajalikku korstent, lapitud fassaadi ülemine osa ning siis maja värvitud. Puha käsitöö, muinsuskaitsega kooskõlastatud. Kiviraidurite, katusemeeste ja tellingute abiga, aga suure osa tegija-aust saab A enda peale. Möödakäijad on teda nädalate kaupa kõnetanud ning kiitnud, üks proua õhkas mingil pühapäeval (mil korralik sakslane lillegi ei liiguta) “küll teie olete ikka virk – seda te teete küll vist iseendale”. Auhinnalisel teisel kohal laps H ning käe sai “valgeks” ka laps M. Siinkirjutaja roll on olnud tagasihoidlik – ärakuulav, nõuandev, vaheldumisi ergutav ning lohutav, toitev, tööriistu vajalikule korrusele viiv. Ühe katusealuse klotsidega laua (ma ei tea, mis selle nimi on) aitasin ka ära värvida, aga mitte tellingutel, vaid toas, jalad kindlalt maas.

Uute arglike kutseoskuste hulka võin kirjutada vaid värvisegamise. Ei mingit poest ostetud silikaati, lubjapiim ja looduslikud pigmendipulbrid. Algajale täielik õnnemäng või katse-eksimuse meetodil grammhaaval tulemuse poole liikumine. Profid pidavat juba pulbrile peale vaadates suutma välja arvutada, mida millisele aluspinnale kui palju vaja läheb.

Peaks vist alumise korruse akende nurka sildid panema “bleibt nicht so” vms. No et inimesed ei arvaks, et me lollid oleme ja pool maja jääbki tegemata. Lihtsalt tahaks ju talvel midagi süüa ka ning pealegi olid vahepeal ilmad juba sellised, et ei krohv ega värv tahtnud hästi kuivada. Jah, neljapäevast saati kestab küll tõeline Altweibersommer, aga vahepeal oli kõva +7 ja vihm ning järgmise nädala ilmateates näen juba miinuskraade.

Piltidele jäänud autod on juhuslikud ;)

Välitööde ootelistis a) uks ja ukse ümbruse kaunistused b) trepp c) muud 1. korruse kaunistused d) suurte akende vahetus e) vundament f) hoovipoolse alumise osa remondi lõpetamine ja viimaste kivide tagasipanemine.

Nüüd jätkame sealt, kus suve alguses pooleli jäi, ehk tulevases köögis ja esikus. Muu töö kõrvalt, mida paraku remondiks ja äraelamiseks hädasti vaja teha, võtab kõik aega. Lotoõnne pole mul kunagi olnud, tuleb ise hakkama saada.

P.S. Juhtiv kiviraidur saatis A-le kutse, et ootab meid 2. novembril oma bluusibändi kuulama :)

Wanted!

Enamasti on ju meeldiv olla vajalik. Või vajatud. Eriti armas, kui keegi spontaanselt kirjutab või helistab või märkab.

Kui vajalik on suurem või võrdne asendamatuga, muutub see muidugi väsitavaks. Eriti töiselt.

Teinekord on lihtsalt naljakas, kui keegi eriti hoolib.

Polegi ammu kirjutanud teemal “mis kell tuleb post”. Jätkuvalt ei tea, mis kell teile midagi tuuakse, aga enda puhul võin varsti juba minuti täpsusega ennustada, mis kell jõuavad Deutsche Post/DHL-i, UPS-i ja isegi DPD kullerid. Tõeline püha Ordnung! Kui sõbrad ostavad vahel veebist asju, mida saab tellida ainult Saksamaale (või on mujale arulagedalt kallis), on ju ka hea ette teada, millal kodus peaks olema.

Üleeile juhtus nii, et pidin mõned minutid enne DHL-i autot rongile jooksma. Eile läksin lõuna ajal üleeilsele pakile postimajja järele. Muidugi tuli teine pakk eile just siis, kui ma üleeilsel järel käisin.

A oli eile kodus ning ütles, et Türklane (kes tegelikult vist ei ole türklane, võib-olla on hoopis horvaat või koguni sakslane, aga ma pole küsinud, ning fakt, et kaks aastat tagasi jalka MM-i ajal kandis ta Saksa fännisärki, pole vist piisav alus rahvuse määramiseks), ühesõnaga kuller hüüdnimega Türklane, kes oli vahepeal jupp aega kadunud, nõnda et uued kullerid jõudsid juba sõbraks saada, hakates ka keset tänavat kinni pidama, hüüdes “aga teile on pakk!”… ehk siis… millest ma rääkida tahtsingi… nagu professionaalne peojuht, kes 15 min kestva lause lõpuks enam ei mäleta, millega lauset alustas, aga see pole ju tähtis, kui inimestele meeldib pidevalt kedagi rääkimas kuulda…

Noh, Türklane öelnud, et käis mind üleeile KOLM KORDA otsimas.

Ja siis sõitis must tänaval postipakiga mööda nagu postist, eksole. Ai-ai, järgmise paki tellin otse Packstation’i.

P.S. see oli postitus nr 1111 :)