(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/9: Rõngastatud ujujad ja maskis lauljad

28 05 2020

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 28. mail 2020

Esmaspäeva õhtul õnnestus Trieris näha haruldast vaatepilti – turiste! Linnas, mida aastas külastab üle viie miljoni inimese, oli üle pika aja väga rahustav näha korraga lausa nelja sissesõitnut, brošüürid ja kaardid peos. Roomlaste ehitatud termide uudistajad kõnelesid mõistagi saksa keelt, tavaolukorras oleks kostnud pigem hiina või inglise. Ingliskeelseid hakkab juuni teises pooles vast tasapisi juurde tulema, Hiinast ei pääse Karl Marxi sünnilinna külastama ilmselt mitte niipea.

Turistide puudus on palja silmaga näha ka välikohvikutest möödudes. Kliente on selle hooaja kohta vast napp kümnendik. Punavalge lindiga ümbritsetud tühjad kohvikuterrassid on nukker vaatepilt. Paljud kohalikud ei soovi väljas einestada, kui peab end uksel koos saba ja karvadega kirja panema. Väiksemate lastega peredel on kodust väjas einestamine esialgu keeruline või mõeldamatu, kui lapsi just tooli külge kinni ei seo.

Vähemalt võivad siin lapsed mänguväljakutel käia, Luksemburgis siiamaani ei tohi. Miks, sellest ma aru ei saa – arvestades, et muud kogunemiskohad aina avanevad, sealhulgas spordisaalid. Kolmapäeval tehti lõpuks lahti toitlustusasutuste väliterrassid ning alates reedest võib juba ka tuppa sööma minna. Mask on sealgi sisenedes-väljudes kohustuslik, siselaudu tuleb broneerida, aga totaalset andmekorjet ei toimu.

Kuigi käiakse jälle koolides ning lasteaiadki on uksi järk-järgult paotamas, on paljulapseliste perede elu veel keerulisem kui enne: kes mis päeval lasteaeda, kes millal kooli tohib minna. Kooli, kus tuleb käia mööda nööri. Meie tütre kaks „päris” õppepäeva viiest ongi juba tehtud – kooli koridorid olevat nagu liiklusmängus „Mina ja tänav” – igal pool nooled, mispidi ning mis värvi tsoonides liikuda tohib.

Nädal tagasi, kui temperatuur õues mõnel päeval juba 30 plusskraadi ligi kerkis, mõjus lootustandva jahutusena liidumaa valitsuse lubadus, et vabaõhuveekeskused võivad 27. mail taas külastajaid vastu võtta. Ettekirjutused, kuidas seda teha tohiks, jõudsid paraku veeparkide pidajateni alles mõni päev enne tõotatud avanemise eelõhtut ja see polnud neile kuigi meeldiv lugemine. Nii nagu toitlustajad, teatavad nüüd ka basseinipidajad, et nad lihtsalt ei majanda ära, kui külastajate arv on nii limiteeritud, aga personali peab väikese hulga kontrollimiseks ja suunamiseks hoopis juurde palkama, pluss materiaalne lisakulu – personali kaitsevarustus ja „Mina ja tänav”.

Trieri linna kaks Freibad’i lubavad paari nädala pärast ikkagi uksed lahti teha. Vältimaks tunglemist kassades ning basseinides, võeti linnale kuuluvates Nord- ja Südbadis tööle juurde 21 inimest. Kui senine kuuma ilma külastajate päevarekord Südbadis on 3800, siis praegu võib sisse lasta maksimaalselt 600 ning tõenäoliselt limiteeritud ajaks, mitte terveks päevaks. Kas tuleb broneerimine, telefoni teel Termin panna või elav järjekord? Kui ümbruses asuvad veekeskused tõesti terveks tõenäoliselt kuumaks suveks suletuks jäävad, võib ette kujutada, et konkurents ühele ujumiskohale saab olema kõva. Või siis ka mitte, sest võib juhtuda, et eeskirjad teevad asja nii ebamugavaks, et pigem jäetakse minemata.

Noorte seas väga poppides vesipiibubaarides, mis taas lahti on, käib sama toru suust suhu, aga mitmekesi ühes ruumis laulda Rheinland-Pfalzis ikka veel ei või. Kokku neljal liidumaal 16st on isegi individuaalne lauluõpe esialgu keelatud. Piirangute lõdvendamise küsimuses kõnnivad liidumaad ikka väga eri jalga ning laulmine ja puhkpillimäng on hea näide. Muusikakoolidele, kooridele ja puhkpilliorkestritele seatud eeskirjad on seinast seina. Kui Berliinis ja Põhja-Reini-Vestfaalis on lubatud vähemalt individuaalõpe, siis meil siin ei või lauluõpetaja ning õpilane koos töötada isegi mitte siis, kui on olemas korralik stuudio, eraldatud ruumid, õpetaja õpilastega üldse kokku ei puutu. Muidugi teeb rahulolematuks, kui 30 km eemal Saarlandis kolleegid jälle töötada tohivad. Ei pea olema füüsik ega viroloog, mõistmaks, et laulmise ja puhkpillimänguga kaasneb tõesti suurem tõenäosus piisknakkuse levikuks, aga kui mäekõrguselt suurema nakkuskordajaga Hamburgis võib puhkpilli mängida 15 inimest ühes ruumis, siis Sachsen-Anhaltis ei või isegi mitte kaks pasunat ühes toas olla.

Strasbourgi tuttav jagas fotot sealse ooperikoori proovidest – lauljad üksteisest kahe meetri kaugusel, lisaks vahel ka pleksiklaasidest seinad. Hea küll, aga lisaks maskid! Maskis lauljad mitte meelelahutuslikus laulusaates, vaid päriselt. Kas see peaks olema tervislik?


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: