lmunud ajalehes Lääne Elu 7. mail 2020
Seni Saksamaast pigem rangemat joont hoidnud Luksemburg üllatas: järgmisest nädalast lubatakse kuus inimest tuppa kokku kutsuda ning 20 õue. Ka Saksamaal on hakatud regiooniti, esialgu küll ettevaatlikumalt, seltskonnalimiiti tõstma. Üha enam ärkab pahuraid, kes on justkui pettunud. Haiglad on ju peaaegu tühjad! Laipu ei olegi tänaval! Nagu tormihoiatuste puhul – lubasite katastroofi, aga puhus kõigest leebe lõunatuul! Sünoptikud ja epidemioloogid seebiks, meedia ja valitsus niikuinii!
Loo valmimise hetkel kolmapäeva, 6. mai hommikul oli 110 000 elanikuga linnas kinnitatud 99 nakatunut, neist 91 tunnistatud taas terveks. Rheinland-Pfalzi liidumaal on läinud suhteliselt hästi, püsib keskmiste seas: Robert Kochi instituudi andmeil oli eile hommikul 152 nakatunut 100 000 elaniku kohta, vrd Baieris 332, terve Saksamaa keskmine 198, Mecklenburg-Vorpommern 44ga tubli viimane.
Esmaspäevast on juuksuriärid jälle avatud. Traditsiooniliselt nad nädala esimesel päeval ei tööta, aga seekord uhasid peaaegu kõik hommikust hilisõhtuni. Sama jätkus teisipäeval. Nii juuksur kui ka klient peavad kandma kaitsemaske, lõikused on lubatud vaid koos kohapealse pesuga, isegi tukka ei tohi niisama pügada. Lastega, kelle pead pesukaussi ei pista, tuleb seega ikkagi kodus hakkama saada. Kukalt kratsima võtab ka hinnatõus, aga seda põhjendatakse kuluka desinfitseerimisega ning et distantsinõuete tõttu saab korraga teenindada vähem kliente. Habemeajajad, kulmuvärvijad, ripsme- ja küünetehnikud veel töötada ei tohi, aga medizinische Fußpflege on lubatud – varbad on ju kliendi näost enamasti siin nõutava poolteise meetri kaugusel.
Mänguväljakud avati pühapäeval. Meie linnaosa Spielplatz’id on olnud siiski üsna või täitsa tühjad. Lapsed oleks nagu ära unustanud, kuidas ronimine ja kiikumine õigupoolest käis. Või ei julge vanemad ise veel välja minna? Täiskasvanutel on kohustus jälgida, et eri perede lapsed ninapidi kokku ei läheks – ega see kerge ülesanne pole.
Nagu Eestis, ootab siingi kultuurirahvas kannatamatult järgmisi otsuseid. Suurüritused on Luksemburgis esialgu 31. juulini ning Saksamaal 31. augustini keelatud. Kui suur on suur, seda arvu lubati juba eelmisel nädalal, ikka oodatakse. Need, kelle publikuarv on kauges kaares üle tuhande, on muidugi juba teatanud ärajäämisest või toimumisest palju väiksemalt. Üks sellistest on Luksemburgi suvelõpupidustus Schueberfouer – krahv Johann Pimeda 1340. aastal alustatud traditsioon, mille ärajäämise pettumuse määra võiks võrrelda laulupeo või olümpiaga. Mitmenädalase „šuubeka” sisu on küll eelmistega võrreldamatu, sest tegu on suuremat sorti lõbustuspargiga keskpärase gastronoomiaga ja müüakse palju sellist nänni, mida saab ka igalt laadalt või Volksfest’ilt. Aga kui ikka 679 aastat järjest on toimunud, siis on ikka imelik küll, kuidas siis nüüd teisiti.
Katrin Natalicio, Wuppertali teatri ooperikoori laulja, igatseb väga tööle tagasi, etendusi ja proove: „Vahel on hirm, et tekstid lähevad meelest ja tantsud ununevad. Muidugi võib ka üksi harjutada, aga see tunne, et üldse ei tea, millal ja kuidas elu edasi läheb, on kohati lausa halvav.” Esialgu laekub tööle mittetohtimise eest palk veel pangakontole ning isegi ajutise lepinguga lauljatele-näitlejatele olla ärajäänud etenduste eest lubatud tasuda pool honorarist. Piletitulu moodustab küll olulise osa eelarvest, aga loodetakse toetusele nn Kurzarbeit’i fondist.
Nii Luksemburgi kui ka Trieri linna muusikud on juba välja andnud oma videosillalaulud. Mõni on võtnud südameasjaks kostitada regulaarselt naabreid elava muusikaga. Luksemburgi eesti kooli juhataja Mari-Liis Kivioja elab Lõuna-Luksemburgi Belvaux’ asula servas, kus igal laupäeval kell 19 annavad naabruskonna muusikud tunni-paarise kontserdi – tromboon ja trummid, laulavad ka.
Turunduspreemia läheb aga Kriminalhauptkomissar’ile Oliver Schmittile, kelle hobi on šlaagrite laulmine. Aacheni linna elanikele suunatud kampaania kannab nime „Immer, immer wieder geht die Sonne auf”.** Iga päev sõidab päästeameti väikebuss mööda tänavaid ning mängib laulva komissari esituses reibast muusikat, et elanike üksindust leevendada ning tuju üleval hoida.
„Mõned nimetavad seda muusikaliseks terroriks,” ütleb Euroopa eestlaste koori laulja, suvehaapsallane Hartmut Schmitz. „Aga eakatele inimestele meeldib.”
Võib arvata, et plaadimüük läheb ka täitsa kenasti.
* See on juba mitmendat korda nii, et kui ma loo ära saadan, siis samal või järgmisel päeval tuleb kohe uudis, et asjad on muutunud. Enamasti paremuse poole. 30. mail võivad Põhja-Reini-Vestfaali kinod ja teatrid jälle uksed lahti teha. Katrin täpsustas: “Aga eks teatrisse lubatakse ka vaid äärmiselt piiratud arvul, normaalse “suurusega” etendused ja kontserdid ei tule endiselt kõne alla. Kooriproovid ka mitte, nüüd õpime uut repertuaari kodus arvuti abil.”
** „Päike tuleb ikka ja jälle välja.” Tuntud austria šlaagrilaulja Udo Jürgensi 1967. aasta laulu refräänist.
Lagrits. Eliomys quercinus. Eestis haruldane. 
Lisa kommentaar