(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/2: Aga miks me ei või?

9 04 2020

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 9. aprillil 2020

“Misasi see on?” küsis kaheaastane naabripoiss meie vastvalminud kõrgpeenart uurides. Et kõik ausalt ära rääkida, on vaja alustuseks veidi tausta avada.

Loteriis mul eriti õnnelik käsi ei ole, aga naabritega on ikka peaaegu terve elu vedanud. Saksa kodus on see õnn kahjuks veidi ühepoolne. Mitte selles mõttes, et mina ühelt poolt arvan, et üleaedsetega on hästi läinud, aga nemad, et ega ikka ei ole küll. Pean silmas seda, et ainsate pärisnaabritega klapib, aga kui teisel pool aeda ei ela keegi, siis see ei tähenda kaugeltki, et seal üldse kedagi ei oleks.

Naabrilapsed, need statsionaarsed (5 ja 2) on tükati nagu pereliikmed, täpsemalt on meie teismeline küll sagedamini naabripere oma, käies “vanemat õde” tegemas ehk lastega mängimas. Ja nüüd korraga on nii nagu Leelo Tungla luuletuses “Ei te tule meile, ei me tule teile…”! Väikelastele ei ole ju lihtne selgitada, miks peab praegu püsima oma ainult oma majas või aias. “Vanem õde” on leidnud aga distantsihoidmiseks uue kavala viisi – nimelt suhtleb ta naabrilastega peamiselt kuurikatuselt.

Üleaedsed on kirglikud iluaednikud, eriti naabrimees. Toast polnud veel viimane ehitustolmgi pühitud, kui juba olid aianurgad, rõdud ja terrass lilli, põõsaid, puhmi ning ronitaimi täis. Ja siis kõrval mina ühe tagasihoidliku lillepeenraga, mis ka pika suvise Eestis viibimise järel eriti hoolitsetud välja ei näe. Muru niitmata jätmise pärast ma juba ammu ei põe – las olla putukatel ja lindudel üks pisike pelgupaik rohkem.

Ometi lõime meiegi sel kevadel labida sügavamale mulda, et proovida midagi söödavat kasvatada. Eelmisel aastal saime ju aknalauatomati! Algul ühe ja siis paari kuu pärast veel kolm, mis küll punaseks ei läinudki. Ehk läheb paremini kui mullu ning veel paremini kui kümme aastat tagasi, mil ma algul üldse aru ei saanud, kuhu kadusid üleöö kõik kartulipealsed. Nälkjad! Selleks, et neid hõrgutistest eemale hoida, peab peenar olema maapinnast kõrgemal. Kõige õrnemad taimed lähevad jalgadel kastidesse ning moodulitest koosnevatesse tornidesse. Üksiti saab naabripoiss teada, et õige vastus tema küsimusele on Hochbeet. Ning et toit ei kasva poes. Loodan, et ajaks, mil rediste harvendamiseks või kartulite muldamiseks läheb, võivad lapsed seda koos teha.

Teisel pool on naabriks park, täpsemalt pargike. Enne teist ilmasõda asus siin suurte varjuliste puude varjus väike villa, praegu on vundamendi asukohas suur auk, mille nõlvadel mõnel varasemal talvel isegi kelgutada on saanud. Pargikese tänavapoolses osas on kivisillutisel neli pinki nende taga roosipeenrad. Päikeselistel päevadel läheb neljal pingil muidugi kitsaks ning kes ei karda külma kivi peal istudes saada kas käima peale või vähemalt mõnd põletikku, on sätib end istuma roosipeenra betoonääristele.

Sellest olen varasemates ristteelugudes pajatanud, et pargis on oma Stammkunde’d ning võimupiirid on päris hästi paigas: “omad”, külalised ja need, kes ei ole õlleringi iialgi oodatud. Ajal, mil Bierstube’d ja Gaststätte’d on kinni, peab ju kuskil ometi kokku tulema ning seetõttu on ka isetekkelises vabaõhuõllekas tavalisest rahvarohkem. Nädalajagu päevi on olnud ilm soe ja päikeseline. Asjaolu, et 20. märtsil keelati rohkem kui viie ja kaks päeva hiljem rohkem kui kahe inimese kokkusaamised, kedagi sega. Mänguväljakud on suletud, aga pinkidel istuda tohib küll. Õueõlletajad on väga hästi reeglitega kursis – hoiavad distantsi, hajudes ühtlaselt neljale pingile ning peenraäärtele, kõrvuti istuvad vaid elukaaslased. Pargis on ju lihtne öelda, et aga meie kaks oleme ju üks seltskond, järgmised kaks on teine. 1,5 meetrit Abstand ja JOKK.

Kui ikka sajandeid on olnud kombeks kann või kaks teha, mitte tingimata eesmärgiga end uhkusest upakile juua, vaid olla reaalses “sotsiaalmeedias”, vahetada uudiseid ning arutada ilmaasju, võibki olla väga raske ümber harjuda, kuidas siis nüüd äkki ei või. Distantsiga kaasneb tõsiasi, et volüümi peab juurde keerama. Kõik kajavad ju vastu ka! Rääkimata sellest, et erinevalt “omadest” ei tea “külalised”, et meie ega naabrite aia taga ei ole viisakas põit tühjendamas käia. Välikäimla paigaldamisega ei saanud hakkama eelmine linnaosavalitsus, praegune pole ka lubadustest kaugemale jõudnud. Kui keegi pargis köhima hakkab, loodan vaikselt, et ehk on suitsumehe köha. Ilmselt mõtleb ka köhija nii. Kui peaks kehtestatama maskide kandmise kohustus, saab pargiseltskonna veenmine kindlasti keeruline olema.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: