(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/1: Vääramatu jõuga väliseesti kultuuriellu

2 04 2020

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 2. aprillil 2020

Üleilmsesse koroonastatistikasse lisandus 27. jaanuaril esimene „linnuke” Saksamaal. Seal kuskil kaugel Baieris – pealegi kirjutati, et nakkuse edasise levimise oht on olematu. 20. veebruaril istusin Haapsalus köögilaua taga ja lõin käed Taani ansambliga Efterklang, et kümme Luksemburgi eestlast on nende 3. märtsi kontserdil taustalauljatena kohal. Olimegi. 1. märtsil teatati esimesest koroonahaigest Luksemburgis. Ah, üks, ja seegi sissetoodu! Ei saa öelda, et ma üldse ei muretsenud, aga mitte nii palju, et oleks loobumismõteteni jõudnud. Kontsert Luxembourgis möödus meeleolukalt ning keegi ei haigestunud. See jäi Efterklangi suurejoonelise Euroopa tuuri eelviimaseks. 5. märtsil Milanos ja päev hiljem Lausanne’is kohalikud taustakoorid enam lavale ei saanudki.

Jääb ära, ei toimu, lükkame edasi – sellest sai mõne päeva möödudes minu ja miljonite korraldajate argipäev.

Käsi püsti, kes kuni praeguse kevadeni võttis surmtõsiselt seda kohustuslikku lõiku lepingutes, kus räägitakse vääramatust jõust? Mis epideemia, mis pandeemia?

Märtsi keskpaigas oleks Remerschen-Schengenis pidanud toimuma saja osalejaga eesti laste ja noorte laululaager. 5. märtsil saatsin lapsevanematele küsimuse, kas ikka teeme. Suurem osa vastas, et muidugi teeme. Ise olin sel hetkel üdini positiivne ning õpetajad Haapsalust, Pärnust, Elvast ja Brüsselist teatasid, et nad on rõõmuga tulemas. Meenus, et ega see poleks ju mul esimene lasteüritus kriisiolukorras – pronksiöö äreval varahommikul aprillis 2007 pidime sõitma Randlase teatristuudio tüdrukutega kooliteatrite üleriigilisele festivalile Kohtla-Järvele. Pool seitse hommikul helistas murelik ema Aidi Vallik ning peaaegu suutis mind veenda, et me ei peaks minema. Aga korraldajad rahustasid, et kultuurimaja on üliväga hoolikalt turvatud ning ööbimine täitsa süütus kohas – Kohtla-Nõmmel. Kõik sõitsid kohale ning läkski väga rahulikult.

13 aastat hiljem arvasin nädal enne üritust, et ei ole hullu.

Hosteliga sõlmitud tüüplepingus oli kirjas, et kuni seitse päeva enne üritust äraütlemine on võimalik veel 15protsendise leppetrahviga broneeringu summast. Palusin ette ja taha vabandust, et meie grupp on jäänud väiksemaks – 100 asemel 80, aga me ikka tuleme. Peremehe viisakas vastuses oli siiski tunda märkimisväärset rahulolematust, et ikka nii palju väiksem arv – nemad on ju hoidnud meile kohti ega pole saanud teistele müüa. Saime ikkagi kokkuleppele.

Ja siis hakkas äkki kiskuma kiireks – iga päev kirjutas mõni varem täitsa muretu lapsevanem, et kuna olukord muutub järjest tõsisemaks, siis tema laps siiski ei tule. Pühapäeval, 8. märtsil muutis Lufthansa kahe Eestist saabuva õpetaja lennuaega nii, et nad oleks pidanud juba enne laagri lõppu lahkuma. Järgnesid pikad tunnid klienditeeninduse ooteliini muusika saatel. Soovitati valida ingliskeelne teenindus – et seal on vähem helistajaid. Kodulehel reserveeringuid ise enam muuta ei saanud. Messengeri Chatbot vastas viisakalt nagu robotile kohane, aga kasu polnud tast vähematki. Teisel päeval sain lõpuks telefonitsi löögile ja piletid vahetatud.

Olukord Saksamaal, Luksemburgis, Belgias, Prantsusmaal ja Eestis kiskus aga väga kiiresti järjest tõsisemaks. Kolmapäeval, 11. märtsil oli vapraid osalejaid alles vaid 57. Hostel saatis arvude vähendamise peale igaks juhuks veel info selle kohta, et arvestus käib nüüd ikka 80 järgi ning ette makstud raha enam kohe kindlasti tagasi ei saa, lisades force majeure’i lõigu ka – äkki ma ei ole veel kursis. Vastasin, et praegu tahaks vaid toidu raiskamist vältida. Sama päeva lõunaks olin siiski ise juba üsna veendunud, et üritus ära jätta on ainus võimalus. WHO oli sama meelt ning kuulutas välja pandeemia. 12. märtsi hommikul kirjutasin kõigile asjaosalistele, et laululaager jääb ära. Tundus täiesti uskumatu, et veel nädal tagasi olime kõik olnud nii optimistlikud. Hostel küsis veel igaks juhuks kirjalikult, et kas nüüd ikka täitsa kindlalt ütlen broneeringu ära. Jah, koostöösoovidega kunagi tulevikus. 13. ja reede tõi aga postkasti rõõmusõnumi, et saame oma kopsakat ettemaksu kasutada kas sügisel või järgmisel aastal. Kahtlustan, et rikas riik pani üheksale noortehostelile õla alla – arvata võib, et meie grupp polnud ainuke, kes sel kevadel tulemata jäi.

Lufthansa robot saatis aga veel pool päeva teateid, et värav on muutunud. Minu jutust, et ega meist sinna kedagi minemas ei ole, poleks ta niikuinii aru saanud.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: