Elust Euroopa ristteel 2/10: Toidurassismist ja koletulestikest

7 11 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 7. novembril 2019

Suvel kajastati ka Eestis Euroopa Komisjoni analüüsi „toidurassismi” kohta Ida- ja Lääne-Euroopa riikides. Uurides sama nimega, samas või sarnases pakendis tooteid eri riikides, ei tuvastatud küll otseselt seda, et ida pool müüdav oleks automaatselt kehvema kvaliteediga, siiski avastati märkimisväärseid erinevusi kolmandiku testitud toiduainete koostises. Ostes sama kaubamärgi kaupa, eeldame ju kõik, et see maitseb ja näeb välja võimalikult harjumuspärane. Allergikutel võib ka väike erinevus koostises halvasti lõppeda – kui oled seni söönud müslisegu x, milles ei ole pähkleid, siis ei tea uurida teises riigis sama brändi pakendilt luubiga, et ega ometi pole kellelgi pähe tulnud seda pähklitega rikastada.

Juurikalettide ees seistes on mul küll korduvalt tekkinud küsimus, kas kuskil on mingi suur puu- ja köögiviljafilter või -sõel – mida rohkem Eesti poole, seda kasinamaks muutub valik. Kui ikka vastu vaatavad rohkem kui niru välimusega ning liiga sageli riknenud juurikad, mille eest küsitav hind on enam kui küsitav, siis saan aru küll, miks Eestis kartuli ja liha kõrvale nii vähe muud köögivilja süüakse, kuigi sööja tervise huvides võiks see suhe olla vastupidine. Ega sakslane ka üleliia suur Gemüse-sööja pole, ikka šnitsel või Currywurst mit Pommes (Saksa uuema aja „rahvustoit” – praevorst pikantses kastmes friikartulitega, mida sakslased on lühendanud lihtsalt „kartuliteks”, jättes „frites” ära ning hääldades „pommes” täpselt nii nagu kirjutatakse), kuid Eestist ollakse  ikka mitme porgandi ja nuikapsa võrra ees. Ma ei pea silmas hoolikalt kalibreeritud ja lakiga läikima löödud vilju àla Ameerika, aga… seda vahet on sõnadesse päris keeruline panna, kuidas üks lillkapsas kutsub ostma ja teine ei tee seda mitte. Kodujuustust ma paar nädalat tagasi juba kirjutasin, nüüd on aktuaalsed mandariinid – kuidas saab nii olla, et Luksemburgis on terve talvehooaja müügil maitsvad ning mahlased viljad, koor käib kenasti küljest ära, aga kohe piiri taga Saksamaal võid küüned tagurpidi kaapida – no ei saa koort lahti! Ja miks see koore harilikult valge osa neil oranž on, millega neid immutatakse?! Plastmassist tomatid peaks kõigile tuttavad olema.

Viimase aja avastus on „Prantsuse–Saksa salajane moosisõda”. Üks Prantsuse moositootja on hakanud valmistama vähese suhkruga moose. Ma pole kunagi kirsimoosi armastanud, aga see läheb lusikaga otse purgist. Sama tootja moosid on müügil ka Saksamaal, aga need on sellised tavalised, läägelt magusad. Väiksemas purgis, aga maksavad rohkem.

Eestlased on uhked oma musta leiva üle. Mida aeg edasi, seda vähem tunnen sellest puudust. Mitte et oleks pika Prantsuse saia ja Weizenbrötchen’ite peale üle läinud, lihtsalt enamikus Eesti leibades on liiga palju suhkrut. Ise ma leivategija ei ole, pole veel ära õppinud. Kui varem ikka ostsin mõne pätsi kaasa, siis nüüd viin pigem vastassuunas. Mul on välja testitud kaks pagariletti ja üks turumüüja, kes küpsetavad suurepärast 100% täisterarukkileiba. Tundub, et ma pole ainus fänn, sest ostmas tuleb käia kohe hommikul, muidu on otsas. Aga vaat sepikut siit ei saa.

*

Kuna ilutulestiku plusside ja miinuste teema on Eestiski järjest kuumem, puudutan ka seda. Ei meenu, et Trieri linn oleks maksumaksja raha eest kümne aasta jooksul mõne ilutulestiku korraldanud. Varasuve Volksfest-lõbustuspargis lastakse ühel ööl üks 15minutiline kärakas, aga üldiselt ei ole kombeks. Uusaastaööl on igaüks isekeskis ikka paugutanud, kuigi enamasti on see täiesti mõttetu, sest neli-kuud-novembrit-ilm on tavaliselt nii udune, et peos olevast säraküünlast kaugemale silm niikuinii ei seleta. Uue aasta esimesel päeval on terve linn paras prügila, kuid õnneks on hakatud rääkima ka peentolmust, mida me ei näe, aga sisse hingame. Lisaks lemmikloomadele häirib ilutulestik linde ja isegi linnas talveund magavaid siile. Tunnistan, et ma ei ole alati nii mõelnud. Vastupidi, olen tundnud Haapsalus peetud ilutulestikufestivalide ja suurürituste taevakaunistuste üle uhkust. Hiljuti Tbilisis kuulsin ja nägin absoluutselt igal ööl ilutulestikke ning arutasime reisikaaslastega, et see vist käib riigi arenguga kuidagi kaasas – nagu murdeiga, mis tuleb läbi elada. Aga paugutamismajandust saab hormoonidest paremini kontrolli all hoida.

100 Saksamaa linna on alates juulist kehtestanud Böllerei-Verbot’i ehk keelanud eraisikutel ilutulestike korraldamise. Kena, aga veel parem oleks, kui seda ei peaks keelama – kui inimesed saaksid ise aru, et rõõmustada saab ka teisiti, igas mõttes puhtamas keskkonnas.

Koos ilutulestikega võiksime unustada ka lehepuhurid.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: