Elust Euroopa ristteel 2/8: Kriminaalselt headest asjadest

24 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 24. oktoobril 2019

Kuidas tunduks üks võrukeelne krimisari? 75 000 kõnelejaga keelele liiga suur tükk? Kanalil RTL Télé Lëtzebuerg on eetris olnud neli esimest luksemburgikeelse krimisarja osa. Luksemburgi keele kõnelejaid on maailmas viis korda rohkem, aga ikkagi piisavalt vähe, ning nad võivad olla põhjusega uhked, et nii väikeses riigis üldse professionaalne filmitööstus olemas on. Tõsi küll, enamasti võetakse tootmises appi mõni partner, nii on ka „Capitani” valminud kohaliku Samsa Filmi ja Belgia Artémis Productionsi koostöös.

Õnneks ei ole „Capitani” stsenaariumi aluseks kurikuulus Flaxweileri kolmikmõrv juulist 2010 eestlasega peaosas. Seos Eestiga on koduselt meeldivam – jagan tuttava arvamust, et väga „Matvere-tunne” tuli peale ja mitte ainult selle tõttu, et peategelasteks on meessoost uurija koos naisassistendiga. Väljamõeldud asula nimega Manscheid on päriselt pealinnast põhja pool asuv Bourglinster, kus iga endast lugu pidav eestlane on kindlasti käinud vähemalt väljast vaatamas 12. sajandi linnust, mõnel on olnud au olla kutsutud pulma või ärilõunale.

Sarja tegevus algab hoopis linnakese lähedal maalilises metsas, Luksemburgi nn väikese Šveitsi servas, kuhu iga looduses liikumist armastav eestlane oma rahvuskaaslased matkama viib, sest see on nii müstiliselt ilus. Pagariäri, portugallased, katoliiklus, naabrivalve jne – kõik kohalikud märksõnad on stsenaariumis esindatud. Keele õppimiseks suurepärane võimalus – kel saksa keele taustast väheks jääb, saab seriaali veebis järele vaadata ingliskeelsete subtiitritega. Ei mingit geoblokki. Luksemburglased hoiavad oma keelt, jäädes ise avatuks ning jagades omatoodangut uhkusega ka neile, kes kohalikus keeles veel väga vilunud ei ole.

Ühes lehes kritiseeriti, et kui kaks peategelast välja arvata, siis kõikidesse teistesse olulistesse rollidesse pidid ka tuntud näitlejad läbima casting’u – et veidi solvav või nii. Tundub siiski õigustatud asi, sest tegijad tahtsid olla kindlad, kas see või teine ikka täpselt karakterisse sobib. Mina neid näitlejaid üldse ei teadnud, aga hea on vaadata. Õige natuke kumab „rahvateatrit”, aga see jääb hea maitse piiridesse.

Mitmekeelse elanikkonnaga väikeriigil Luksemburgil ei lähe teatavasti sugugi halvasti. Euroopa eestlaste kogukond tõusis eelmisel nädalal tagajalgadele, kui avastati, et haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel ootab tagasisidet Eesti koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava tööversioon (vt ka Agaate Antsoni lugu „Lasteaedu kummitab nõuka-vaim”, Postimees, 19. oktoober 2019). Dokumendis on muudki ärevaks tegevat, alates sellest, esimene töötühm olla ilma põhjendamata vahetatud teise vastu. Aimatakse suletud eestluse hiilimist seadustesse, konkreetseks näiteks see õpetajatele suunatud tegevusjuhis. Kas paistavad ridade vahelt ühe või mitme valitsuspartei kõrvad?

Eestist eemal kahe- või enamakeelseid lapsi kasvatavaid vanemaid üllatas eriti lõik „kaks- ja mitmekeelsed perekonnad on lapse kõne arengu poolest ülemaailmne probleem. Koormus ajule on suurem ja sellised lapsed hakkavad hiljem rääkima. Niisugune kõnekeskkond sobib terveile ja tugeva närvisüsteemiga lastele”. Kolm karmi väidet, mille kohta paljulugenud, iga päev asja sees olevad inimesed, paljud ka filoloogi-, kultuuri- või õpetajaharidusega, kuidagi nõus ei saa olla. Miks Eesti lasteaia õppekava peaks üldse huvitama neid, kelle lapsed käivad praegu Saksa Kindergartenis, Luksemburgi précoce’is või alates 4. eluaastast kohustuslikus Spillshoulis? Sellist küsimust ei peaks ju üldse tekkima, kui kõik eestlased ikka koju tagasi oodatud on.

Avan nüüd Luksemburgi piimatootja kodujuustu. See on kriminaalselt hea, sõltuvust tekitav! Koorene, mahlane ja maitsev, mõnusate suurte tükkidega, mida ei pea pudrunuiaga söögitorust alla lükkama. Kõrvale vaatan juubelilaulupeo rongkäigu fotosid. Mitte lihtsalt nostalgitsemiseks, vaid selleks, et jätkata ulgueestlaste harimist rahvarõivaste teemal – õpime vigadest. Koos Luksemburgi eesti kooli juhataja Mari-Liis Kiviojaga oleme saanud endale naljaga pooleks rahvarõivapolitsei tiitli, aga üle-euroopalise esinduskoori lauljatelt korrektset väljanägemist nõudes on meil tõsi taga. Liiga palju näeb väliseesti koorides ja tantsurühmades nutsakaks pestud, ilmselt kuumast pesust ja kuivatist läbi käinud villase tikandiga käiseid või viie-kuuekümneseid „neidusid” selliste lillepärgadega, nagu neid on kombeks olnud Lätis punuda. Rääkimata juhtumitest, kui ühe inimese seljas saavad kokku Pärnumaa särk, Saaremaa-aineline stiliseeritud plisseerseelik ja kirsiks koogil Karksi puusapõll.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: