Elust Euroopa ristteel 2/2: Viisakuse segapudrust ja kuulmiskahjustustest

12 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 12. septembril 2019

“Mis on kõige veidram asi, millega on raske, et mitte öelda võimatu harjuda?” küsisin Luksemburgi eesti naisansambli hooaja esimeses proovis. Mitu inimest vastasid, et e-maili suhtlusega kaasaskäiv liigviisakus. Tunnistan, et kohustusliku sissejuhatuse, tänamise, pikkade põimlausetega kolmel eri moel sõnastatud sisu ning veel kord tänamise ja hüvastijätu lõksu olen minagi langenud. Kuidas siis teisiti, kui nii on kombeks?

Saksakeelses meilisuhtluses on vist isegi hästi läinud, kuna üsna samade reeglite järgi võib pöörduda asutuse tippjuhi, lapse klassijuhataja kui ka uue naabri poole. Igas pikemas lõimes jõuab kord kätte hetk, mil tahaks hõigata: “Head inimesed, internetis saab ruum otsa, rääkigem nüüd asjast!” Aga siis tuleb meelde, et sõnadel “saksa” ja “sarkasm” ei ole midagi muud ühist peale kahe esimese tähe. (Enese)irooniliste naljadega tuleb olla sama ettevaatlik kui varateismeliste seas või vanavanaema juures. Kui ei tunne, püsi tõsine ja mängi kaasa, mask peas.

Millal formaalse ja turvalise “sõbralike tervitustega” asemel sobiks ja mis hetkest pigem peakski kirjutama “liebe Grüße” või piisab juba lühendist LG? Juhtub aga töökeskkond ja kommunikatsioon olema pigem prantsuskeelne, kisub veel keerulisemaks. Kas saaja on mees või naine? Vana või noor? Kõrge ülemus või osakonna noorim töötaja? Amicalement, cordialement või salutations? Kas peaks vastama ka samamoodi tuhande suudlusega, mida kirjasaatja ju selles mõttes tõsiselt ei mõelnud?

Hiljuti oli asja kohalikku kaljuronimise sisehalli, kuna tütar avaldas soovi sünnipäeva endiste ja praeguste klassikaaslastega just seal tähistada. Võtsin ka peasüüdlase läbirääkimistele kaasa, et ta küsiks ise, kas laste pidudeks pakutav kaheksameetrine ronimissein 12aastastele mitte liiga titekas ei ole. Omanik oli ikka päris pika jutuga maha saanud, kui sain lõpuks aru, et ta räägib minuga, mitte tütrega. Asi ei olnud keeles, vaid ma nägin esimest korda elus sakslast, kes pöördus võõra inimese poole sina-vormis. Arvan, et sama jahmunud oleksin, kui võõras soomlane esimesel kohtumisel teietaks. Ei, ma ei tundnud end kuidagi solvatuna, lihtsalt ehmatavalt harjumatu oli.

See on ikka veel kirjutamata reegel, et isegi vanad sõbrad kasutavad ametikeskkonnas vähemalt võõraste ees viisakusvormi “Sie”. Kaupluse teenindussaalis on ikka olnud kombeks hüüda “Herr Mustermann! Frau Musterfrau!”, kuigi nö kardina taga ollakse vanad sõbrad. Märkan, et härratamine-prouatamine annab tasapisi teed vabamale suhtlemisele, meie tänava biopoes on vähemalt viimased viis aastat hüütud pigem ikka “Marianne!” ja “Paul!”. Igatahes on nii vanakooli viisakus kui ka koduselt vaba kõnepruuk mõlemad paremad kui õõnsahäälsed salvestatud teated “Bitte Kasse 2”, mis hakkavad üle poe mängima, kui kassiir vajutab pikka järjekorda nähes nuppu, et aeg on teine maksekoridor avada.

“Ma ei harju ära selle lärmiga,” tunnistas üks ansamblikaaslane. Kui on lasteüritus, siis võimendus on alati põhja keeratud ja kloun karjub sõna otseses mõttes kõrva. Teine täiendas: “Kui esimest korda (Luxembourgi) Euroopa Kooli sattusin just sel hetkel, kui tund lõppes ja vahetund algas, oli mul tunne, et kõiki neid lapsi on kaks nädalat kinni hoitud ja nüüd öeldi, et nüüd on viis minutit, jookske, karjuge, võtke, mis võtta annab.” Lasteasutuste ühisruumideks on ka vanade koolide juures uued, väljakannatamatult halva võimlaakustikaga betoonkolakad. Kontsertidel esinemine tähendab piinlikult tihti seda, et pannakse CD mängima ning lapsed üritavad siis sellega kaasa või sellest üle lõuata. Laulmiseks seda nimetada ei saa.

Trieri ja lähiümbruse lapsed satuvad päris tihti kellegi sünnipäevale ülisuurde batuudikeskusesse Trampoline. Seal on kümneid erinevaid lõbustusi ronimiseks ja hüppamiseks, kiiged ja karussellid ning pidude jaoks mitukümmend “aedikut” laudade ja toolidega. Lisame kujutluspilti mitusada last, kes vastavad eelmise lõigu kirjeldusele. Higist tilkuvad mudilased, kes lasevad kojumineku protestiks käiku kõik detsibellid. Taustamuusikat vist ei olnud või ei olnud lihtsalt kuulda?

*

Lõpetuseks iga-aastane vaatlustulemus. On septembri teine nädal ja piparkoogid on müügil! Aachener Printen ja teised Lebkuchen’id on võtnud koha sisse kampaaniatoodete riiulitel. Olingi juba mures, kuhu nad sel aastal nii kauaks jäävad. Hollandis elav tuttav tegi juba augustis piparkoogipudi põhjaga kooki – itsitasin omaette, et küll mina elan mina ikka mahajäänud kohas. Tühja sellest, et enne adventi on veel Oktoberfesti, kõrvitsate ja mardipäevalaternate aeg.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: