… siin päikese all ega blogis.
Ikka jõutakse siia mardipäeva laule otsides ja küsimusega “mis kell postiljon käib?”.
Mardipäeva laule võiksin ju jagada, aga ma peaksin siis kirjastajalt skaneeringute jagamiseks luba küsima, sest kuigi laulud on iidsed ning nende tundmatud kollektiivsed autorid sadu aastaid surnud, läheb asi keeruliseks hetkest, mil kasvõi kõige vanem asi noodikirjas trükimustaks saab. Ei taha, et mu ukse taga martide asemel autorikaitse volinik seisaks :P
Tehke ise, mis see regivärss ja algriim siis ära ei ole! Või olete te tõesti esivanematega võrreldes lootusetud könnid? Nemad tegid ise ja teie nüüd ei saa?!
Postiljonile jätke aga postkasti vahele või peale kiri. Näiteks: “Armas postiljon! Kirjutan Teile esimest korda. Mulle väga meeldib, et Te mulle kirju toote, aga kuna mul on kirjade lugemisega või postipaki teate saamisega vahel kole kiire, siis – kas Te palun oleksite nii kena ja jätaksite mulle postkasti sedeli, mis kell Te harilikult meie majja posti toote. Siis tean paremini planeerida, millal kodus olla. Tänan ette ning soovin Teile kõike head!”
Kui ma oleksin postiljon, siis mul oleks hullult hea meel, kui keegi mulle mõne südamliku teate jätaks.
Lagrits. Eliomys quercinus. 
Ma juhtusin eelmise aasta Jõulude aegu nägema kuidas minu naabriproua oli oma ukse postiluugi külge riputanud pisema pakikese, peal silt “Postineidille“, st postiljonineiule. Ma aknast jälgisin, neiu tuli ja oli ja kui hiljem õue läksin, oli pakike kadunud. Südamlik ju, eks ole!?