Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.


Toimingud

Informatsioon

5 kommentaari

6 03 2013
ylle

Mõnus lugemine. See Estival oli ikka mega ettevõtmine, paistab, et kõik Rootsi eestlased vedasid ennast sinna kohale. Olen sealt piltidelt avastanud jube palju tuttavaid, kolleege ja isegi sugulasi. Lagritsa vist leidsin isegi üles, rohelise põllega?
A mulle need Idla võimlejad meeldivad, mõnus retro värk, lapsepõlve nostalgia.

6 03 2013
lagrits

Olen (ei teagi, kas õnneks või kahjuks) väga vähe pildile jäänud, ansambli esinemise ajal suurel kontserdil ka klaveri taga “peidus”. Naistega rahvarõivis ühispilti oleks küll endale mälestuseks tahtnud, teise laulu ajal seisin ma kenasti kõrval, aga seda pole fotokroonikast leidnud. Ju siis piltnike kõhutunne ütles, et ma nägin liiga haige välja :)
Jäi reisi läbivaks probleemiks, et mitte ühegi ühispildi peal pole meist kõiki – kord oli üks vetsus ja siis teine “nurga taga”.

6 03 2013
lagrits

Kusjuures need Idla tüdrukud meeldisid meist vist kõigile. Nii ajatult moodsad ning osavad. Ma ei tea, miks mulle telekast täiesti vale mulje oli jäänud. Võib-olla oli halvasti tehtud film.

6 03 2013
ylle

Mulle on alati tundunud igast ühispiltide tegemine jube tüütu ja nagu formaalne ja poolkohustuslik, aga kui siis ise pildile satun ja aastate pärast seda vaatan, siis on ikka rõõmus meel alati, et selline pilt tehtud sai. Klassika, noh. Ja ongi täitsa kahju, kui mõni seltskond jõuab enne ühispildi tegemist laiali minna. Kõike ju mällu ei talleta.
Vanasti kui fotograaf olin, mind ajasid alati närvi need isikud, kes suurte ühispiltide peal ennast teiste taha peitsid, iga kord neid ikka leidus ja pidin neid teiste tagant välja kraapima, nad alati ei tulnud ka. Kindel see, et nad aastate pärast kahjatsesid, et näe, minust ainult juuksetutt peale jäänud. Minevikus oleme ju ikka noored ja ilusad :)
Ah, kukkusin heietama…

6 03 2013
lagrits

Tegime just galapeo fuajees lippude all pilti, kui hr president hakkas lahkuma. G uuris adjutandilt, kas me võime paluda fotole. Saime nõusoleku. Aga pildile tulid kaks inimest, keda me ei olnud kutsunud. Peaksime need ära fotošoppima ja panema enda kaks puudujat asemele :P

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: