16. jaanuar – linnuke kirjas

Nüüd on see siis tehtud. Veedetud päevake samas haiglas täpselt aasta hiljem, ainult täiesti teistes osakondades (ja ilma eelnevalt autot lõhkumata). Tõsi, ühte osakonda ei näinud, sest magasin. Nagu näete, äratati üles ka. Olen kodus, kinnitan, et olen täitsa mina ise, tunnen end üsna kabedalt, eriti pärast kohutavas koguses pitsa konsumeerimist. Mis tähendab, et ei eemaldatud midagi seedmiseks vajalikku. Aga siseasjade üksikasjad jätan lähedaste teada.

Ah jaa, muide, üks vana jaanuaritrauma tuleta ka end ühekorraga meelde – käeluumurru koht, mida metallkäpake koos hoiab, läks esmaspäeval Strasbourgis paiste ja valusaks.

Pärast seda, kui olin veetnud tõhusa osa eilsest päevast erinevates koridorides, millest ühes ootasin vist elu pikimad ja närvesöövamad kaks tundi, seadsin sammud veel oma tänava kirurgipraksisesse. Ja mitte ei saanud oma silmi uskuda – vastu vaatas mulle vanaldane fuuria, kes oli paar aastat tagasi jõuluööl Notfalli vastuvõtus valves :))) Oma liistude juures osutus aga täitsa toredaks tädiks. Kondid on terved, metall ei narmenda, ainult väike põletik. Soovitas selle käega liiga raskeid asju mitte tõsta. (Ja kuna raskem füüsline tegevus on mul selle esimese asja pärast niikuinii mõnda aega keelatud, siis palun takistage mind, kui näete mind klaverit punktis A punkti B lohistamas ;) )

Aga nüüd aitab küll nüüd selle aasta jaanuaripõnevusest, eks. Vaataks vahelduseks muid kohti ja kohtuks teiste inimestega. Saksa keele meditsiinisõnavara hakkab ka nagu juba pähe kuluma, võtaks mõne teise valdkonna ette :)