Tuisu-eit see tõstab tiibu

14 01 2013

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: