Öös on vahel väga imelikke asju

16 10 2012

Laupäeval juuksuri manu kippus jutt vahepeal natuke morbiidseks. Tuhande muu teema hulgas. Positiivselt morbiidseks. Ja ma ei saanud märkimata jätta, et kui õppisime lastega Kaplinski/Eespere lugu, milles aeg toob sinililled vanaema hauale, puhkes laste vahel korraks spontaanne jutuvõistlus teemal, kellel rohkem lähisugulasi ära surnud on.

Muuhulgas rääkisime ka sellest (juuksuriga, mitte lastega), et ei mõista, miks võetakse matuseid videolindile. Mul on lapseeast saati isegi fotode vastu tõsine tõrge. Täna nägin esimest korda, et FB-s oli üks koolivend ühel matusefotol täägitud. Pilt polnud peielauast, vaid tehtud kirstu hauda laskmise eel. (Koolivend ise oli siis ja on minuteada praegugi hea tervise juures.)

* * *

Inimene, kes tegeleb teiste õpetamisega, peab olema parasjagu empaatiline ja suutma vaadata asju teise nurga alt.

Mõne nurga puhul ei oska ma küll muud teha, kui suure kaarega mööda minna.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: