Unelaul rongis

28 09 2012

Supsik avaldas täna hommikul soovi papaga tööle minna. Paraku saanud seda talle mitte lubada, sest nii pika ajaga suudaks ta seal terve osakonna surmani ära tüüdata ning A-l on pealelõunal kursus.

Lubasin lohutuseks, et läheme rongiga sõitma.

Kui sõidame Südist Hbf-i, siis Supsiku arvates läheme me teise linna. (Bussiga on samal liinil üle 10 peatuse, rongiga üks, jala 30 min, Supsikuga ilmselt 45).

Meil on traditsioon süüa jäätist, käia kas vanalinnas mõnedes lemmikpoodides või siis raudteejaama juures ostukeskuses, sealt eriti mitte midagi osta ning siis tulla tagasi. Täna sattusin üle 2 aasta raudteejaama Kauflandi (mis on vist ainus pood, mida teavad Luksemburgis elavad ekspatid ja mis ei ole kaugeltki parim ega odavaim pood Trieris) ning ostsin peaaegu mitte midagi.

Tõsi, muutusin üle pika aja heldeks ja olin nõus mõttetu 3-eurose meidintšaina nuku asemel andma 9 eurot ühe multifunktsionaalse Lego Creatori eest. (Supsikul on keskmisest vähem mänguasju, kuigi aeg-ajalt tundub, et neid on liiga palju, lihtsalt paljud neist ootavad juba pikka aega võimalust sõita nooremate laste mänguasjade maale, ja ta suudab selle vähese umbes tunniga nii osavalt laiali laotada, et murra või jalad. Neitsist-laps-kasvab-emale-rõõmuks-vol-2-höhö.)

Nüüd me istume köögis (istuME, sest minu kui praktiliselt puuduva insenerimõtlemisega täiskasvanu abi on lapsel pidevalt vaja), paneme kokku helikopterit ja päästekaatrit ja saate aru, üks väga oluline tükk on puudu! Kellele ma kaeban? Lähen kassasse ja teen selgeks, et laps ei kaotanudki ära? Või kasutame oma kujutlusvõimet ning loodame, et lennu- või veesõiduõnnetust ei juhtu, kui see jupp on ja jääbki puudu?

Kujutlusvõimega on meil selles mõttes küll kõik korras, et me oskame väga hästi ette kujutada, aga mitte eriti realistlikult. Hirmsad luuletajad.

Supsik laulus mulle rongis sõidu algust oodates (ca 20 min) ja terve sõidu aja (ca 2 min) unelaulu. Vanaema juures kasvavatest saialilledest, liblikatest ja mesimummist, mida sidus tõlkimatu, aga perfektselt intoneeritud improvisatsioon. Sedapuhku alustas üle pika aja jälle sellel viisil, minnes tasapisi ja sujuvalt üle üsna vaheldusrikkale, aga senistest melanhoolsemale regilaulusarnasele viisile.

Mul ei olnud Zoom’i kaasas. Ja ta laulis nii minu kui kaasreisijate heaolu eest muretsevate lugejate rõõmuks väga vaikselt. Mitte nii nagu kodus (mida siit paar päeva tagasi kuulata võis).

Nüüd ma saan aru küll, kust ja kuidas ennemuiste need regilaulud tulid. Lihtsalt tulid.

Parimad asjad siin elus tulevad ikka nii, et neid ette ei näe.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: