Tibutab

2 07 2012

Mõni päev on kohe loodud nii sest kui väljast vihmaseks kiskuma. Mulle sobiks rohkem see, et kahesajaks korraga ära. Päev otsa poolpidune tibutamine, siis korraks selgimine, siis jälle sadu – see väsitab ära. Kõik on hall ja surub ligi maad. Muidugi on siis mujal parem, sinisem taevas, paitav päike, lahked lained, ilusad inimesed, rohkelt raha, loetud luuletused, sirged seinad, matkatud miilid, sõnakuulelikud lapsed…

Ei ole täna eriti tore stardipositsioon sõnade “puhkus” või “metsmaasikad” kasutamistiheduse kasvu märkamiseks.

Üks osalejate jaoks ammu rõõmsalt lõppenud projekt ei taha minu jaoks kuidagi otsa saada. Alati saab hullemaks minna, ka see, mis enne roosiline tundus. Kui mitu väikest arusaamatust üksteise otsa kuhjuvad ning tegijad on üksteisest kas füüsiliselt või kaudselt kaugel, pole eduka projekti lõpetamine sugugi nii valutu, kui alguses paistab.

Sõber, kes pidi õhtul jõudma, jäi haigeks. Kui midagi või kedagi väga ootad, kipuvadki igast ädad tulema. Minu poolt vaadates – kui pole, keda või midagi (head) oodata, pole enam stiimulit ebameeldivaid asju, hambad ristis, naks-naks ära teha. Et oleks tehtud ja saaks eluga edasi minna.

Kui keegi ütleks praegu “sõida seenele!”, teeksin seda meeleldi.

P.S. Just riputas üks tore inimene pahaaimamatult soola haavale. Kindlasti saaksin iseendale veel rohkem valetada kui öeldes, et mulle ei meeldi meres ujuda :/


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: