Rahu, ainult jõulurahu

8 12 2010

“Miks meil ühtegi jõulukaunistust väljas ei ole?” küsis tütar M nädalavahetusel, endal püksid paksult pahtlised, varbad värvised ja lakal läkimas lihvimistolm.

Kuusekesed-kuulikesed valge ehitustolmu all? Dreaming of a white Christmas? :)

Tänu tõsieluseriaalile “Me neli naljakat tütart”* edenes raamatukogu remont eelmisel nädalal päris kõvasti, kuigi põrandani (mille vahetamise vajadusest kõik alguse sai ning tänu millele konkreetse ehk töö vastu erakordset huvi ilmutanud vanim tütar ju pika reisi ette võttiski) pole veel ju õieti jõudnudki, sest tegemist on ju ometi Perekond Põhjalikuga (tükati ka Pikaldasega, ma ise olen praegu paras esiemakaru talveunes).

Pühapäeva õhtuks saime maja suuremast tolmust puhtaks, aga seda raipa annab vist veel nädalaid koristada. Niisiis, kui ka väljas juhtub olema sama must maa kui täna (Luksemburgis oli va lörtsi ikka märksa rohkem, siin pole enam udutuhkagi), siis teeme tubased, aga valged jõulud.

Õnneks ei ole me kedagi lähiajal enda poole vaibale palunud. Tütar A-l õnnestus kahe sõbranna küllakutseted kõige hullemateks ja närvilisemateks tolmupäevadeks ajastada, aga ehk nad saavad aru, et me ju ei ole päris normaalsed.

Tegin sel aastal karmi otsuse: ühtegi uut jõululaulu lastega ei õpi, sest see tähendaks, et me tammume jälle kolm tundi aastas ainult kuuskede ja päkapikkude otsas, aga suvest, pihlakatest, siilipoisist, kes lehtedes sahistab või niisama elamise rõõmust jutustavate lauludega justnagu ei saagi kuskil esineda. Mistõttu tuleb Luksemburgi eesti laste jõulupidu hoopis aastaringiteemaline.

Kevadel hoogsalt ja esialgu üsna regulaarsete proovidega alustanud täiskasvanute lauluansambel, mis pärast suve vaid korra kokku saada jõudis, on tänaõhtuse proovi järel ka valmis reedesel LESi peol üles astuma. Suisa rohkem kui ühe looga.

Ja mul on permanentselt tunne, et üks tund päevast jääb puudu. Kui mitte rohkem. Ennevanasti oli jõulukuu vähemalt lõikuskuu…

———

* Vihjan Ardi Liivese komöödiale “Minu neli naljakat tütart”, mida mängiti Randlases Erich Jaansoo lavastusena 2000-2005 ja milles mul õnnestus asendusnäitlejana teha nii surematu roll, et pärast pisteti isegi kõrvaosatäitja preemia pihku. Mu eelkäija elas nimelt oma osasse nii sisse, et jäigi lapseootele – nagu näidendis meie mängitud tütar nimega Alli. Tõsi, mitte lavategelase abiga :)


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: