Mulle meeldivad klassikokkutulekud!

9 11 2010

Mul on ikka hirmsasti vedanud, et kooliajast – nii koolist endast, kaaslastest kui ka õpetajatest on enamasti ikka head mälestused. Muidugi ei olnud kõik õpetajad oma ainet andes või distsipliini nõudes oma ala pärlid, aga midagi ekstra hirmsat või rumalat ka ei meenu. Ja kindlasti ei ole asi vaid selles, et olin “hea” õpilane. Ka ideoloogiline jama ei seganud meil normaalset noorte elu elamast. Üksikud kiusamise juhtumid oli tänapäevastega võrreldes ikka väga heatahtlikud – loodan, et see oligi nii nagu näis ehk midagi väga hirmsat salajas ei hoitud (nagu siis ühiskonna nõrkadest kohtadest pigem vaikiti).

Meil oli väga mõnus ja klasside vahel ka üsna kokkuhoidev keskkooli lõpulend. Püüame ikka iga 5 aasta tagant kokku saada – kui mitte omaette, siis ülekoolilistel juubelipidudel näeme ikka.

Põhikooli klassiga me kooliajal nii ühtsed ei olnud (eriti poisid on ju sel ajal, teadagi, nõmedad :) ). Nüüd vaatan pilte, meenutan ja mõtlen: “Kevade” mis “Kevade”! Oli ja on meilgi Toots, Imelik, lausa kaks Tõnissoni ja muidugi ka Arno. Vaid stiilipuhta Kiirega on tiba kehvasti ning tüdrukute osas on Lutsu lugudes liiga vähe võrdlusmaterjali. Need poisid, kes siis pidevalt pättust tegid või paistsid silma sellega, et ei teinud mitte midagi, on nüüd asjalikud töö-, äri- või põllumehed ja pereisad.

Meil tuleb nüüd 8. b klassiga teine kokkutulek pärast selles koosseisus lõpetamist 1983. aastal. Eelmine oli pea 10 aastat tagasi. Ja praegu on küll täpselt vastupidi kui kooli ajal: poisid on ürituse eel palju aktiivsemad kui tüdrukud :)

Aga vat ühest asjast ma aru ei saa: kuidas see saab nii olla, et kellegi naine või mees või usk ei luba klassi kokkutulekule tulla?! Uskumatu, aga mõned elavad ikka keskajas või kujutavad ette, et igasugune kokkutulemine väljaspool kirikut või kuningriigisaali on juba loomult üks kole abielurikkumisorgia :D Või mis mõnu oleks sellisele üritusele kellegi abikaasana kaasa minna, kui kõik räägivad mingitest ühistest mälestustest ja siis keegi istub seal nagu viies ratas vankri all.

Mina olen igatahes väga põnevil :)


Toimingud

Informatsioon

6 kommentaari

9 11 2010
ylle

Tegelt ikka täitsa jabur, kui palju on neid paare, kus teineteisele dikteeritakse kuhu tohib minna ja kuhu mitte või kuidas või kellega minna. Eriti imestan selle üle, et mitte ainult keskealiste hulgas pole selline paariterror levinud, vaid ka väga noorte hulgas. Noored tibid ei lase oma mehi üksi miskitele hobiüritustele, mees tahab sõbraga kinno minna tõelist meestekat vaatama – naine topib ennast kaasa (sest mine tea!), mehed ei lase naisi kooliüritustele, mõni ei luba naisel koolis käia jne. Oleme mehega arutanud, et ei tea, miks inimesed lasevad endaga niiviisi teha. Ma küll kergitaks kübarat…

9 11 2010
lagrits

Ühes paar aastat minust vanemas klassis, kes olid kahjuks ka koolis “arvamusliidrid”, oligi selline mentaliteet. Segakooris ja kooliteatris on ju mehed! Ja naine ning kõrgkooli? Oo õudust!
Ühele sõbrale kergitasin, jah, kaabut. Kui nelja aasta möödudes juttu ajama sattusime, tunnistas isegi, et mõtles kiviaegselt :)

9 11 2010
lagrits

Ja need, kes end vägisi satelliidiks topivad, igavlevad ja tüütavad oma vingumisega kõik surmani ära. Ning siis imestavad, miks neid tasapisi vältima hakatakse. Ja süüdi jääb muidugi halb seltskond :)

9 11 2010
ylle

Kui lõpuni aus olla, siis ma olen ka nooruses kaabut kergitanud, jõudsin isegi abielus olla sellisega. See oleks nagu eelmises elus olnud, no ja oligi ju möödunud sajandil. Ei söukstega pikka pidu pole :)

30 11 2010
Ivika

Ma küll ei saa aru, millisel infoallikal põhineb teave,et mõnel ei luba klassi kokkutulekule tulla usk või et mõni peab igasugust kokkusaamist väljaspool kuningriigisaali seksorgiaks.
Vihjatud on siin ilmselgelt Jehoova tunnistajatele, eks ole! Väide ei vasta tõele, olles ise Jehoova tunnistaja ei näe ma küll mingit põhjust, miks ma ei võiks vanade klassikaaslastega kokku saada, kui mul selleks soov tekib. Inimesed on muidugi erinevad, mõnele meeldib üritustel käia ilma, mõnel koos abikaasaga. Aga no kui kokku on lepitud, et tullakse üksi, siis loomulikult tuleb seda aksepteerida. Iseenesest oleks ju minuarvates abikaasal päris huvitav näha, kellega teinepool on koos koolis käinud. Ja veel. On tore, kui kooliajast on enamjaolt positiivsed mälestused, paraku see alati nii pole. On kergem vanad haigettegevad mälestused kinni katta, kui nendega silmitsi seista. See on tihtipeale keeldumise tegelikuks põhjuseks.Ivika

30 11 2010
lagrits

Minu vihje oli terav üldistus nii haiglase armukadeduse kui ka usuliste tõekspidamiste kohta, mis mõlemad siiski on olnud keeldumise põhjuseks ka paljude minu tuttavate hulgas. Kindlasti on neid, kes lihtsalt ei taha üksi käia või kellele ei meeldi üldse massiüritused. Neid, kel on valusaid mälestusi seltskonnaga, kuhu kutsutakse. Neid, kel ei lähe hetkel elus hästi ning sellest rääkimine teistele on valus või piinlikkusttekitav. Aga võiks ju olla vastupidi:, milleks kapselduda?

Siiski olen aastate jooksul ja kõikvõimalike ürituste puhul liiga sageli kuulnud “abikaasa ei luba, aga ise tahaks” või “pühakiri ei luba sedasorti üritusi pidada”. Kõikvõimalike ürituste puhul.

Ivika, me teame mõlemad väga hästi, et selliseid usulahke, mis seavad piiranguid inimeste sotsiaalsele käitumisele, on päris palju ning ma ei vihjanud vaid ühele konkreetsele neist. Oma usus veendununa ei peaks Sa ka mu teravust südamesse võtma.

Tõsi, ma ei mõista jehoova tunnistajaid, aga ma ei mõista ka loendamatuid teisi usulahke. Olen enda jaoks maailma asjad selgeks mõelnud ja leian, et maailm oleks religioonivabana palju parem paik, paraku jääb see vist unistuseks. Nii nagu Sinagi, usun ka mina omal moel, et veel on lootust :)

Austan erinevate religioonide panust maailma kultuurilukku läbi aastatuhandete. Aga milleks peaks 21. sajandil teaduse arengu ees silmad kinni pigistama ning väga vanu raamatuid ikka veel ning sajas erinevas tõlgenduses absoluutse tõe pähe võtma, sh endale väga kummalisi piiranguid seadma, olgu siis tegu ahistavate ettekirjutustega riietuse teemal, keeldumine teatud toitudest (mis on minu hinnangul lihtsalt tobe, toidusedel lähtugu ikka eeskätt konkreetse inimese tervisest) või vereülekandest oma lastele (mis ületab minu jaoks juba igasuguse piiri)? Milleks hirmutada inimesi põrgupiinadega ja ajada lapsele pähe kärbseid, et ta on juba loomult patune? Milleks vaielda ning sõdida teemal “minu jumal on parem kui sinu oma”? Igast pühakirjast leiab hea tahtmise juures vastuse ükskõik kui keerulisele küsimusele, aga miks kaasneb sellega liiga tihti ka keeldumine alternatiivsete vastuste otsimisest?

Pean end hea südamega inimeseks. Olen püüdnud ka ise oma hinge kellegi teise hoolde anda, aga ta ei taha ära minna: ikka olen pidanud endaga ise hakkama saama.

Väga loodan, et hingehoiu ning helge kogukonnaelu varjus suudetakse näha ka varjupoolt ning lõpetataks destruktiivne ajupesu (eriti laste peal), olgu siis tegu saientoloogide või islami fundamentalistidega.

Lõpetan videoga, mis sobib mu üldistust toetama:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: