Natuke vanaks läinud artikkel koorilaagrist

9 03 2010

Saatsin selle 10. veebruaril teele, aga mul puuduvad andmed, kas ka kuskil avaldatud on. Väliseestlaste paberlehti ma ei telli ja veebis ei ole silma hakanud. Ka koori kodulehe kroonika rubriigis ei ole 2010. aasta kohta midagi, aga juba tulevad uued üritused peale… Avaldan ta siis vähemalt siin, et sõbrad-koorikaaslased saaks koos meenutada :)

———

Õige koor leiab alati oma laulupeo
ehk järjekordsed mälestused Euroopa Eestlaste koori laagrist

29.-31. jaanuaril 2010 kogunes Euroopa Eestlaste Koor oma kaheksandasse laululaagrisse Bonni äärelinnas asuvasse Annabergi lossi. Kontsertide nimekirja lisandus esinemine Eestile, Lätile ja Leedule pühendatud kultuuriaasta ürituste raames Langefeldis.

“Ja kuigi laulupidu pole iga päev,
sind kuskil laululaagris ikka, jälle näen,”

ütlevad koori tunnuslaulu read. Mäletan, et me polnud veel mullusele laulupeole jõudnudki, kui juba muretsesid koori eestvedajad, dirigendid Lauri Breede ja Kalev Lindal, projektijuht Mare Rahkema ning paljud aktiivsed lauljad, kuidas motiveerida inimesi kümnest riigist laulupidude vahelisel ajal kokku tulema. Peo ajal oli meid 100 ning paljud mõtlesid, et hea, kui sügiseks kolmandiku kokku saab, aga oktoobris oli Annabergi maja jälle paksult täis broneeritud ning selleski laagris peavad mõned “põrandamajutusega” leppima.

Juhatuse tragide naiste tabel ütleb, et kohal on 61 lauljat pluss 15 saatjat, sõpra või last. Tegelikult hakkab piir lauljate ja saatjate vahel üha enam ähmastuma – nii mõnigi kaaslane, kes varem teise pereliikme laulma lubanud ja ise lapsi hoidnud, hoiab järjest sagedamini ise laulikut peos.

“Olin enne juba kuulnud, et siin on tore,” ütleb Tiia Luksemburgist, “aga kui käisime laste lauluringiga siin Annabergis Saksamaa eestlastele esinemas, siis sain alles aru, mida see tore tegelikult tähendada võib!”.

“Minu sakslasest sõber on siin juba teist korda ning ei loobu enam ühestki proovist,” ütleb Ingrid Saksamaalt. Kaks ehtsat saksa meest – Heiko ja Ansgar – tutvustavad end imetlusväärselt puhtas eesti keeles, naised Karin ja Marge jäävad keeleõppe osaluses eestlaslikult tagasihoidlikuks.

“Mina pole talle küll sõnagi õpetanud,” täpsustab Marge. “Ta ise luges öösiti saksa-eesti vestmikku. Kui sealt olid kõik laused pähe õpitud, oli mures, et rääkida ta ju nüüd juba oskab, aga aru ei saa ikka midagi…” Järgneb siiras aplaus ja naer südamest.

Sõbralik atmosfäär on pluss, mida tõstavad paljud koorikogemusega inimesed Euroopa Eestlaste Koori puhul esile. Eks siin ole suur roll ka dirigentidel – ei ole nii, et kui kell kukub, siis leping lõpeb. Meie kooris peavad kõik jaksama laulda mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka vastupidi ning elama nagu heliloojad Peeter Süda ja Mart Saar Peterburis õppides – jagades nii leiba kui ka mütsi.

Igale välismaa eestlasele uma võrokene

Koori ajaloost ja tänapäevast rääkides ei saa üle ega ümber Tartust – justnimelt heade mõtete linnast ning selle ümbert on pärit tuumik, kes pöörase idee peale tuli, ellu kutsus ja siiamaani vankrit veab. Ning kuigi paljud seepeale juba jonni pärast rõhutavad, et nad on pärit Raplast, Tallinnast või mitmenda põlve väliseestlased, ei jookse koor Lõuna-Eesti varju eest kuigi kaugele.

Eelmises laagris tutvustas dirigent Kalev II Uma pido ehk Võrumaa laulupeo laulikut, kaasa võetud eksemplarid läksid toona kaubaks nagu soojad saiad ning pärast esimesi keeleväänamisi otsustati, et meie koor võtab sellest laulupeost kindlasti osa.

Vaevalt saab lauljate traditsiooniline tutvusring hoo sisse, kui hakkavad paljastuma “loomingulise korruptsiooni” juhtumid – kellele on autor või seadja sõber või sugulane, ehtsatest võrulastest rääkimata.

“Ah jaa, mulle tuli ka meelde, et mul on ju isapoolne vanaisa Võru ja Põltsamaa piirilt pärit,” sosistan viimasel päeval laulude vahel Soomes elavale Marikale, kes on Võrus sündinud ja kasvanud.

“Sellepärast sa nii hästi hääldadki,” naerab ta.

Välismaa eestlased on ikka maru viisakad, mõtlen itsitades ja väänan veidraid sõnu edasi.

Annamäele jõuab nädalavahetusel isegi talv – maha sajab korralik lumi ning laupäevaõhtuselt kontserdilt tagasi sõites teatab bussijuht, et teeolud ei luba mäkke sõita ning pastlad-kingad, mis laulupeovihmad vastu pidasid, saavad uue kvaliteedkontrolli. Lohutame end lumes mäkke ronides lauluga ning teadmisega, et praegu on alles jaanuar ning Uma pido alles mai lõpus, jõuab sõnu õppida küll. Pealegi võib juba märtsis järgmisesse laagrisse minna – Soome eestlaste koor “Siller” kutsub Helsingisse, et veelkord kollektiivselt ja valsitaktis küsida: “Kun um tuu lump, kun kunna’ umma’?”.

Mida on eestlastel Euroopa südames teistele öelda

Tanel Belgiast räägib ühe loo, kuidas käinud kord seltskond põhjamaa naisi teatud lõunamaa saarel puhkamas, marssinud õhtul restoranis bändi juurde ja küsinud, kas nad teavad laulu “Need konnad on ühed imelised loomad”. Pillimehed ajanud silmad punni – mitte ei tea sellist lugu! Naised olnud väga hämmeldunud, kuidas siis nii kuulsat laulu, mille saatel igal kesksuvel jaanikuridva ümber karatakse, ei teata?!

Tegelikult paneb see naljakas lugu ennast kriitiliselt hindama: eestlased on ju enda maailma nabaks mõtlemises kõikidest naabritest pikalt ees – isegi friisi rahvalaulu Nordseewelle’dest peame juba enda Läänemere laineteks, ameeriklaste koduigatsuslauludest rääkimata…

Ilmselt on iga laulja nõus, et pole meil mõtet pikkade vahemaade tagant kokku lennata, selleks et Morley’ või Bach’i teoseid laulda – seda saab igaüks omal maal teha. Nii on ka Euroopa Eestlaste koori repertuaaris peamiselt Eesti autorite looming ja enamasti ka eesti keeles.

“Esimest korda enne kontserti ei ole meeletut pinget,” rõõmustab dirigent Kalev juba ette. Langefeldi St Josephi kirik on rahvast täis ja kohalik, üle 100aastase ajalooga koor juhatab kolme looga kontserdi sisse. Ilus muusika, mõtlevad paljud ja lavale minnes ei ole meie koor üldse enam nii kindla-peale-mineku näoga… Sarapiku “Mesipuud” seekord kavas ei ole, küll aga hulganisti muid “hitte” – Eespere “Ärkamise aeg”, Vinteri “Põhjamaa”, Tormise “Viis Eesti rahvatantsu”, popurrii Valgre lauludest jpt. Sisaski “Sanctus” Eesti missast kõlab kontserdi lõpus rahvusvahelise hiigelkoori ettekandes, nimelt on kohalik kirikukoor meie auks selle loo selges eesti keeles ära õppinud. Respekt! Pärast vastastikuseid tänusõnu läheb lugu kordamisele, teisel korral dirigeerib kohaliku koori dirigent.

“Saksa kuulajate kommentaarid olid väga positiivsed,” ütleb Mare ja lisab eluterve eneseirooniaga: “Vaatamata meie apsudele.” Paar ootamatut modulatsiooni on kõigile naljakaks, aga tähtsaks hoiatuseks, et valvsust ei tohi kaotada ka siis, kui tegu on vesiselgete lauludega.

Geograafia laieneb, programm armu ei anna

“Ikkagi on meid vähe,” loendab Tiia, “arvestades, kui palju eestlasi Luksemburgis elab.” Teades, kui palju on viimaste hulgas viisipidajaid, olen osaliselt isegi nõus, kuid ei saa unustada, et väikeriigi kohta on tegemist väga korraliku esindusega, samal ajal kui paljudest Euroopa riikidest pole meil seni veel mitte ühtegi lauljat. Ikka vapralt rivis Inglismaa, Saksamaa, Luksemburgi, Belgia, Hollandi, Tšehhi, Soome ja Šveitsi kõrval sai selles laagris “linnukese” kirja ka Itaalia ning geograafilise põnevuse huvides peab märkima, et Ameerika eestlase Jaani abiga.

“Talvi saadab ka kõigile tervisi,” vahendab Mare. “Mäletate, tema on see, kes elab Prantsusmaal, töötab Šveitsis… ja praegu on hoopis Keenia pealinnas Nairobis.”

“Aga meie peame nüüd varsti tagasi Ameerikasse sõitma,” ütleb tänu mehe töölepingule pikalt Saksamaal elanud Anne nukralt.

“Eks pead siis hakkama lennupiletiraha kõrvale panema,” püüan lohutada, aga me mõlemad teame, et teiselt poolkeralt kohal käimine on ütlemata ilus mõte, aga kallis ning keeruline teostada.

Piletiraha tuleb koguda kõigil, sest 2010. aasta programmis on päris palju reisimist.

Ei olõ’ hullu,” mõtleme lauldes ja paneme kalendrisse kirja: 13.-14. märtsil laager Helsingis, 27.-29. mail proovid ning Uma pido Varbusel ning Intsikurmus, laululaager ja esinemised 18.-22. augustil Leicesteris ja Catthorpe’is, 15.-17. oktoobril laager ja kontsert Prahas.

Pühapäeva õhtupoolikul, kui Soome delegatsioon pole veel Annabergist teelegi asunud, toimetab Maive oma Brüsseli kodus juba internetis. Nüüd on kooril oma mesipuu ka Facebook’is ja sumin kostab kaugele.


Toimingud

Information

2 kommentaari

9 03 2010
Mari

no jälle tore lugu!
vast saab ka riputet mujale…
Päikest ja lund,
Mari

2 11 2013

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: