Kuidas saab lapsest spordipõlgur ja prantsuse keele vihkaja

10 09 2009

Luxembourgi Euroopa kool on muidu normaalne kool, aga siiski on mõned puudused, mis pikapeale närvidele hakkavad käima.

Esiteks raisatakse seal mõttetult raha ja paberit. Paar päeva tagasi tuli kiri, mis teatas, et selle kirja juures on M jaoks enclosed European Baccalaureate registreerimise vorm, mis tuleb 25. septembriks täidetult tagasi saata, aga mitte mingit vormi selle kirja juures ei olnud. M läks siis, kiri näpus, administratsiooni. Selgus, et seal EI PIDANUDKI MIDAGI OLEMA, need vormid saadetakse hiljem. Kirjas aga seisis, et vorm on kaasas, hiljem saadetakse vaid arve (jah, kooli lõpetamise eest tuleb maksta… eksamid tuleb siiski ka teha, see pole diplomi ostmine Kadaka turult). Ma saan aru, et hiigelsuures koolis on asjaajamine keeruline, aga palju asju saaks e-maili teel või veebis infot jagades märksa kiiremalt ja odavamalt aetud. Aga no e-maili pole kooli plangil isegi ära toodud ja kooli veeb saab ajakohaseks umbes kord aastas (pigem lõpus kui alguses).

Teine häda on vilets huvitegevus. Kui kell kukub 16.30, peavad kõik koolist hästi ruttu jalga laskma (kindlustuse turvanõuded). Ringitunnid on lõuna ajal ja vanematele klassidele pole seal suurt midagi valida, pealegi on viimase kahe aasta noorte tunniplaan tihti selline, et lõunapausi ei olegi. Paar üritust ja pidu aastas ikka toimub, aga võrreldes sellega, mida Eesti koolides tehakse, on see kõik kuidagi hädine.

Kolmas häda on kehaline kasvatus. Vaat, sellega on nii, et physical on küll, aga education’it ei paista kuskilt. Põhimõtteliselt käib asi vist nii, et grupid jagatakse vabade ruumide järgi ja siis vaadatakse, mida selles ruumis teha saab ja siis nühitakse seda pool aastat järjest, kusjuures kavas on enamasti võrkpall, võrkpall, ujumine ja ujumine. Ühekülgne, kas pole? Ujumise hindamiskriteeriumid on nii karmid, et 2/3 Eesti lastest kukuvad kohe läbi, sest Eestis ei igal koolil, isegi mitte külal või linnal oma ujulat ning suvel meres-järves-jões ei juhenda neid keegi. Mis peamine – ka tunnis ei õpetata – lihtsalt “mine ja uju!”. Arvestades, et õpilased ei ela kõik kooli/Coque’i lähedal Kirchbergi kandis ning tõenäoliselt ei ole neil kodu lähedal harjutamise võimalust (paljud mitte-kesklinna lapsed jõuavad koju kell 18, siis on vaja järgmiseks päevaks õppida, kes see ujuma jõuab), siis on see ujumise olümpianorm ilmselgelt liiga karm. Ujumise ja võrkpalli vahele on harva juhtunud sulgpall ja jooksimine, aga muid alasid ei ei ole küll ette tulnud, võimlemisest (tüdrukutele minu hinnangul hädavajalik) ja akrobaatikast rääkimata. Viimasel kahel aastal on poiste ja tüdrukute tunnid koos, siis tehaksegi ainult unisex asju. Palju sõltub ka õpetajast – kuna näiteks M viimane õpetaja on idamaiste võitluskunstide austaja, teevad nad nüüd tunniski ’ii-‘aa, ’ii-‘aa (M üldistus). Arvestades, et mõni klass ei ole kahe aasta jooksul kordagi ujunud, olen kindel, et mingit ainekava mitmekülgseks kehaliseks kasvatamiseks neil seal küll ei ole, kõik on täpselt “kuidas joppab” ning enamasti joppab ju elus nii, et loosi võttes saad just selle, mida sa hästi ei oleks soovinud.

Teadupärast on paljude väikeriikide lapsed Schola Europaea’des nn SWALSid – Students Without A Language Section, mis tähendab, et nende I keel on ikka sünnimaa keel, aga kõiki teisi aineid saab õppida kas inglise, prantsuse või saksa sektsioonis, sest omakeelse sektsiooni avamiseks ei ole lapsi piisavalt. Meie omad õpivad inglise keeles, aga kehalise kasvatuse õpetajad kipuvad olema kõik prantsuskeelsed. Viimane, A belglasest õpetaja, saanud teada, et grupist 3 ei oska prantuse keelt, teatanud, et “ah, las siis teised tõlgivad teile”. Kui nad oleks Belgia, Prantsuse või Luksemburgi riigi koolis, siis – okei, olgu french only, aga inglise sektsioonis võiks ikka mõnd teist keelt ka töngata. Täpsustan, et prantsuse keelt ei pea selles koolis üldse õppima. Kui kaks võõrkeelt on juba Eestis valitud (enamasti on need inglise-saksa), siis saab prantsuse keel olla vaid valikaine ning valikainete lubatud arv on piiratud.

Neljas häda oligi prantsuse keele õpetajatega, aga see on suurte laste jaoks nüüdseks läbitud etapp. Komisjon, kes prantsuse keele õpetajaid tööle võtab, teeb seda küll vist kuivuse ja igavuse alusel. Igatahes läks mõlemal tüdrukul isu üle seda keelt edasi õppida (kusjuures õpetajad vahetusid, aga s****gi ei muutunud) ning ega selle kahe aastaga suurt külge ei hakanud ka. Kuna teiste keeltega probleeme ei ole, siis peab viga olema ikka metoodikas, vastumeelt ei omanda midagi.

Viiendaks avastasin täiesti juhuslikult, et secondary 6. aasta koolireiside kuupäevad olid marsruudipaberitel jäänud uuendamata. Lapsevanemate nõusoleku kirjal olid õiged päevad, aga reiside tutvustustel mullused. Noored muidugi lugesid viimast, ei kontrollinud kooli lehelt vaheaja kuupäevi (6. aasta reis toimub alati nädal enne sügisvaheaega) ning planeerisid vaheajale igasuguseid asju, kuigi tegelikult on nad siis hoopis reisil ning vaheaeg on sel aastal nädal hiljem (enamasti kattub see Eesti sügisvaheajaga, seekord mitte). Reiside valimisega on ka igal aastal paras segadus, sest on reise, kuhu keegi eriti ei taha ning teised buugitakse alati mitmekordselt üle. Kui aga 3 aastat järjest on näha, et teatud sihtkohad ei lähe peale, siis võiks need juba millegi huvitavama vastu vahetada.

Nüüd ma olen iseenda jaoks kirja pannud, millest võiks 17. septembril SWALSi lastevanemate koosolekul juttu teha.

Ah jaa, õpikute tellimise nimekirjad võiksid nad ka üle vaadata, sest liiga tihti juhtub, et 30-40€ maksvad õpikud, mis on kohustuslikus nimekirjas, jäävadki riiulisse ning tegelikult kasutatakse õpetaja enda jaotmaterjali, mille kopeerimiskulu võib kokku teha teise 30€.


Toimingud

Informatsioon

4 kommentaari

11 09 2009
ylle

Nagu nõukaaegne värk see “mine ja uju”. Meil polnud vanasti Raplas miskit basseini, kord aastas veeti Türile ujulasse ja siis pidi kohe aja peale laskma. oleks siis keegi õpetanud, kuidas kiiresti edasi saaks või kasvõi vee peal seisaks. Surm oli silme ees kogu aeg. Kusjuures nüüd lapsel algklassides oli lausa ujumisõpetus üks aasta, aga meie lähimas ujulas oli õpetaja selline, et meie klassijuhataja ei julgenud oma klassi sinna viia – uputab ära äkki… Sõideti siis hoopiski Märjamaale, aga talvine aeg ja pooltel lastel jäid pooled tunnid tegemata igasuguste viiruste tõttu. Kahtlane, kas seal keegi midagi selgeks saigi. Aga oli vähemasti õppekavas sees selline vajalik asi.
Muidu üldiselt ma arvan, et tütarlastel peaks olema seda sorti liigutamised kehalises, mis naiselikkust toetavad ja arendavad – aeroobikad ja võimlemised, mitte jalka, maadlus või miski kung-fu.

11 09 2009
lagrits

Mingit rütmilist, plastilist või painutavat-venitavat liikumist selle kooli kehalise kasvatuse kavas ei ole. Kõiki tüdrukuid võetakse nagu oleks nad hormoone täis DDR-i naissõudjad :)

14 09 2009
Lilly

Ehhee, mina olin kooliajal kekatunni põlgur. Tegelikult tegelesin ma neli-viis korda nädalas kooliväliselt naiselikkust toetava alaga ;) ja kaks korda nädalas 45 minutiks kekariiete selgatõmbamine koolis tundus nii mõttetu. Ju polnud see tund väga ahvatlevalt serveeritud ka.

Aga eurokoolil peaks olema ometigi oluline konkurentsieelis ja võimalus oma õpse valida. Vähemalt prantsuse keele osas.

14 09 2009
lagrits

Võib-olla on selline ühekülgne kehalise kasvatuse korraldus siin normaalne ja nad ise ei saa arugi, et midagi valesti on.
Aga praegu käib just kõva nurin, et Brüsseli eurokoolide prantsuskeelsetes sektsioonides on matemaatika, keemia, füüsika ja bioloogia õpetamise tase alla käinud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: