Peokillud

14 12 2008

Kui ma veerand tundi kokkulepitust varem Luksemburgi eestlaste naisansambli proovi jõuan, võtavad mind korteri perenaise ja lastevanemate ansambli algataja asemel vastu kaks meest. Lisaks neile on toas Belgia meenaps ja Sinihabeme-tüüpi naljad teemal, kuhu kadus perenaine. Naljatan kohe mõnuga kaasa. Meenaps maitseb kordades paremini kui see, mille me Saksamaalt Eestisse viisime ja mis ilmselt siiamaani seisab poolikuna kuskil ematalu kuuri all. Lõpuks ilmuvad ka värskes piduehtes perenaine M ja esinaine K. Teised lauljad laekuvad korraga ning proov ehmatab algul ära erakordselt masinliku lauluga, aga teisel korral on juba parem.

Peopaik on tõesti kohe ümber nurga. Valgete küünaldega kaunistatud raagus oksad teevad muidu väheke väsinud brasserie‘ üsna hubaseks. Ainult üks sett küünlaid vilgub. Parem, kui ei vilguks. Leti ääres istuvad püsikunded, kes ei lase ennast kogunevast võõramaalaste seltskonnast segada. Üks vanamees rüüpab vaheldumisi konjakut ja õlut. “Miks see pidu nii vanaaegses kohas on?” küsib üks laps emalt, osutades vanadele kirjutele plaatidele garderoobi põrandal.

Vaatamata sellele, et lubatud oli, et pikka lauda ei ole, on siiski ka pikk laud. Ja siis veel hulk natuke lühemaid laudu ning kaks saali lausa eraldi. Sööke ei paista veel kuskil. Laudadel on nuga, kahvel ja klaasid. Meenub lõik “Onu Remuse juttudest” (ainult tühi kauss on laual ja selle kõrval terav nuga). Veinid seisavad baarileti taga. Pika laua otsas on kardinad kinni, nende taga on väga külm. See on muidu keeglirada.

Rahvast muudkui tuleb. On nii kikilipse kui ka “otse köögist” tulnuid. Ma ei saa sinna midagi parata, mulle ikka meeldib, kui peole tullakse natuke pidulikumalt. Mitte maani brokaadis (see polnud ju õhtukleidi pidu) või suurte puhvis valgete tuttidega, aga laste väljaveninud dressid ja must T-särk võiksid küll koju jääda.

“Süüa tahaks,” ütleb üks asjalik valge särgi, vesti ja lipsuga pisike poiss.

Süüa ei paista veel kuskilt. “Vein tuleb söögi kõrvale,” selgitab K. Paljud ostavad endale ajaviiteks baarist õlle või aperitiivi. Aga kardinad keegliraja otsas on avatud ja seal saab nüüd vaadata slaidiprogrammi LESi tegemistest. Raja keskele tühjadele laudadele hakkab personal tigusammul viima taldrikuid ja toiduvaagnaid. Ma pole ainus, kes mõtleb, et kuidas need üle 100 inimese küll seal pudelikaelas toidu järel käima hakkavad. Asi on korraldatud (loe: jäetud korraldamata) nii, et algul ei saa laua äärde ja pärast ei saa sealt minema.

Pool 8 peab K kõne ja M (mitte sama M, hoopis mees on) räägib heategevuslikust loteriist ning kingituste lauast.

Söök ei ole ikka veel valmis. Veinid kantakse õnneks lauale. Kui “vastutavate isikute” laudkond tõuseb, et söögijärjekorda võtta, tõuseme meiegi. Aga saame veel 10 minutit seista. Järjekord lookleb läbi baari, toitu saab võtta ühekaupa. Mõned algkooliealised lapsed on sättinud ennast baarileti äärde ja lõbustavad endid vastastikku baarmeniga. Prantsuse keeles.

“Ma oleks hoobilt töötu, kui ma oleks Eestis pidusid korraldades sellise toitlustusfirmaga tegemist teinud,” ütlen lauanaabritele. Taas kord pean ma tõdema, et prantslased oskavad hästi süüa teha, aga selle pakkumist peaks nad Eesti peoteenindajatelt õppima minema. Mingil hetkel haagib ka brasserie perenaine lahti, et asi on jama ning jagab vähemalt taldrikuid järjekorras seisjatele ise, nii et toitu saab hakata võtma ka teisest küljest. Ma tõesti ei mõista, miks sarnase valikuga liudasid ei võinuks jagada erinevate ruumide vahel. Või siis vähemalt katta serveerimislaud nii, et sellele ka ligi pääseks. Teenindava personali suud on kriipsukujulised. Tõmmunahaline perenaine meenutab oma olemisega järjest enam nõukogude vagunisaatjat. Mida enam lapsi tuure üles võtab, seda rohkem vissi ta vajub.

Õnneks on “DJ” E valitav taustamuusika enamasti üsna maitsev.

Ostan mees-M käest 1€ maksva loterii-riba. Mõned kirjutavad sinna laste, mõni sõbra nime. Mina kirjutan täiesti egoistlikult enda nime. Niikuinii ma iialgi midagi ei võida.

Pärast seda, kui kõik on esimese nälja kustutanud, ilmub akna taha mees punases. “Jõuluvana!” tormavad lapsed ukse poole. Mees kingikotiga on üllatuseks ka vanematele. Pakikeste jagamine võtab poole tunni asemel tunni, aga on üsna lõbus jälgida. Välismaal elavad eesti lapsed on väga julged ja keskmisest musikaalsemad. Üks poiss üritab platsi mudilastest puhtaks korraldada, et hundiratast visata. Tagajärjetult. Teeb siis ohates tagasihoidliku, konksus jalgadega ratta. Kaks tüdrukut üritavad esitada tai chi võtet. Lapsevanemad pakuvad esialgu, et nad püüavad kassikangast teha. Üks neist keeldub aga kleidiga pikali kukkumast, kuigi teine seda agaralt nõuab, vaatepilt muutub tasapisi tragikoomiliseks. Lõpuks sosistab keegi jõuluvanale, millega tegu. “Ilus sooritus,” annab ta pakid kätte. Viimane, silma järgi varateismeline laps, keeldub esinemast, aga isa sunnib ikka takka. “Ärge kiusake last,” palume. Vaesekesel on juba pisarad silmas. “Pärast räägib igal pool, milline jube pidu oli,” ütleb M. Tüdruku kommipakk on nüüd jõuluvana ees maas. Torman olukorda päästma, sest ma näen, et ta ei taha seda võtma minna. Jõuame koos. Loodetavasti ei jää talle kogu eluks tempel mällu. Pärast lauas näen teda naermas.

Pärast laste etteasteid tuleb meie kord. Loomulikult on sellises saalis ilma võimenduseta võimatu esineda nii, et kõik kuuleksid. Ma ise olen pilliga lauljate taga ega kuule suurt midagi. Pärast kuulen, et tuli välja küll.

Kõht täis, laul lauldud, arvab M: “Loodan, et varsti läheb tantsuks.”

Niipea ei juhtu veel midagi. Rahvas ammutab “hinna sees” olnud veinid tilgatumaks. Mu lauanaaber G, kelle kaaslaselt me vana kombe kohaselt valamisel abi palume (sest kuniks lauas on veel mees, kellel on vähemalt üks jalg alles, seniks ju eesti naine veini ei vala), vabandab, et mees läks korraks ära ja et kas mul ikka veini on, et ta võib valada. Mina, tuntud emantsipatseerunud ematenor, katkestan ironiseerimis ja juhin tähelepanu, et meil on lauas veel üks mees. Ausalt, mul on aeg-ajalt piinlik. Ma võin mõjuda väga vastikult, kuigi süda on soe ja tegelikult olen ma hea inimene :P

Poco a poco suureneb sumin. Sobitan veidi tutvusi. Üks ingliskeelne härra väidab, et ta mäletab mind kuskilt aga et mul olla juuksed teistmoodi. Nojah, natuke lühemad on, aga kõik muu on täpselt sama kui veebruaris. Keegi küsib, kui paljusid ma tunnen. Pakun, et umbes 5%. Peo lõpuks võib-olla juba 7.

“Me ei kuulnud teie laulu üldse. Oleme seal kõrvalsaali tagumises nurgas, mis on täiesti eraldi,” kurdab üks mööduja.

“Neil ei ole nii suurt pidu siin enne olnud. 40 on vist tavaline. Täna on 140,” poetab M ja läheb siis jälle sujuvalt lõbusamatele teemadele üle.

Lühikese aja jooksul räägime me maad ja ilmad selgeks.

Hakatakse loosima võitjaid. Kamašokolaadid ja Pauligi President, mida jagaja Eesti kohviks nimetab, leiavad omanikud. Ära iial ütle iial – ARSi rukkilillede ja viljapeadega õllekann tuleb mulle. Tegelikult oleks ma muidugi M ja tema lapse ja K meisterdatud piparkoogimajakest tahtnud. Aga kann on ka täitsa ilus, mis sest, et kohustuslikult rahvuslik.

Hakkan vaikselt teele kibelema. “Siin käib buss nr 13. See oli enne liinide muutmist üks kahtlane liin ja on praegu ka. Peatus on siinsamas, aga sa ei või iial teada, mis suunas see buss parasjagu liigub,” on kohalikud lahked õpetusi jagama. Hea sõber I helistab koju lapsele, kes uurib välja nr 18 ajad lähimast peatusest.”Aga sa võid alati meile tulla. Kui sa viimasest rongist maha jääd,” pakub M. Ettepanek on ju ahvatlev, aga kodus ärkamine on mulle vanuse süvenedes siiski järjest olulisem.

M rõõmuks on tantsupõrand tõesti rahvast täis. Siiski-siiski on esimesteks diskotajateks lapsed. “Oh, mul on nii hea meel, et need ka viimaks käima on saanud,” rõõmustab üks lapsevanem, nähes gruppi varateismelisi tüdrukuid täies hoos. Laste “Kes aias…” moodustab DJ poolt valitud house’iga uskumatult mõnusa sulami.

Kell tiksub järjest kiiremini. Bussipeatuses on väljumise aeg 2 min hilisem. Aga kuna rongini on niigi palju aega, siis lähen kesklinna hoopis teise liiniga. Jalutan ja naudin olemist.

Tegelikult olen rahul, kuigi makstud osavõtutasu eest sai eelmisel peol ikka kõvasti rohkem.

Samas räägivad inimesed, et eelmisel aastal oli jõulupeo teenindus veel hullem. Seega – üldmulje ju päris hea?

osalenu ütles: no aga parem ikka kui eelmisel aastal
too oli ikka täiesti v6imatu koht
siis kui rahvas ammu kohal, käsutati k6ik keldrist toole tooma
nood olid kaetud 3 cm tolmukorraga

Hehee. Kahju, et ma prantsuse keelt ei oska. Muidu ma õpetaks, kuidas lihtsate vahenditega palju paremini saaks.

Tegelikult oli täitsa tore õhtu.

(Ma tõesti ei tea, miks ma selle sissekande olevikus kirjutasin.)


Toimingud

Informatsioon

One response

15 12 2008
Janari

Aga mulle meeldis sellisena teda lugeda !!! :D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: