Mõnes maailma paigas tekib tunne, et see pole nagu päris. Selline irreaalne tunne. Aeg on neis paigus seisma jäänud, ruum tõmbab sind endasse nagu labürint. Ja iga hetk võib vastu tulla David Lynch.
Eile ühes Prantsuse väikelinnas oli täpselt sama tunne. Aumetz on endine rauakaevurite linnake.
Me ei läinud sinna meelega, vaid kogemata. Linnakeses oli väga jube kirik ning kohe selle kõrval platsil “tivoli”: üks väikelaste karussell, autodroom, suur kommiauto ning automaat, millest saab raha eest kraanakesega mänguasju õngitseda (ühes lahtris sai isegi aluspükse jahtida!). Reegel, et tivolis peab iga karusselli juures mängima oma ja võimalikult kole muusika, kehtib mitte ainult Eestis. Kõik linna noored olid muidugi ekstra halva prantsus(keels)e ska ja hiphop’i saatel üksteisele otsa sõitmisest ahvivaimustuses Väikelaste karusselli kõrval seisid tädid dressipükstes ja karvase kraega mantlis.
Väljaku lähedal oli palju tühje maju – selliseid, kus parematel päevadel veel poekesi-teenidnduspunkte peeti.
Muuseum oli suletud.
Ja sellest linnast oli väga raske välja saada, sest Tomtom juhatas meid ikka ja aina tagasi ühe eriti muistse teeotsa juurde. Suurim lubatud sõidukiirus 20 km/h, nähtava osa seisukord oli umbes sama, mis Asula tänavas Tallinnas (või on seal viimase aasta jooksul olukord paranenud?), nähtamatu osa oli vee all. Lõpuks leidsime õnneks selle tee, mida mööda tulime.
Depressiivsed väikelinnad ei tea midagi riigipiiridest.
Lagrits. Eliomys quercinus. 
Eestis on ka üks linn, kust on raske välja saada – Rakvere. Kui seal väga harva käia, siis mitte kunagi ei leia seda teeotsa, kust sisse said. Meil muutus seal olukord viimati täiesti sürriks, enam ei mõistnud, kuspool on Tallinn või kus Narva. Viimaks sõitsime suure kaarega Narva poole, et mingigi maantee peale saada, kust viidad Tallinna poole näitaksid. Hiljem tuttavatele rääkisime ja nad olevat seal samamoodi ära kadunud.
Rakvere osas olen nõus – sellest linnast ei saa välja. Aga linna sees olen ma müstilisel viisil alati õigesse kohta jõudnud, kuigi endal pole objekti asukohast helehalli aimugi olnud. Olgu ma autoga või jala, kainelt või mitte just väga – linna piirides orienteerun nagu oleks alateadvusesse naviseade sisse ehitet. Aga vat välja ei saa.
Rakvere tunnuslause koostajatel oleks siit ühtteist õppida…
Rakvere – ei ole lihtsat väljapääsu
[…] vol 2. ilusa ilmaga polnud kolelinn enam sugugi nii kole, kuigi lisaks muuseumile olid suletud ka […]