Sekeldaja, kes topib oma nina liiga paljudesse asjadesse ega ei ole kunagi rahul sellega, mis juba servast selge. Seega võib mind igavesti näha ekslemas ja otsimas seda “õiget”. Nii juhtub inimesega, kes oskab liiga paljusid asju natuke, aga ei oska otsustada (ja keegi ei ütle ka), mis neist kõige parem võiks olla. Varem on mind nähtud peamiselt askeldamas muusika, teatri, ürituste korraldamise ja nende turundamise valdkonnas, hetkel tõmban aga hinge ning mõtlen elu üle järele. Eestist kaugel, väikese lapsega kodus olles paistab kõik hoopis teisiti.
Miks ma kirjutan? Esiteks seetõttu, et armsaid inimesi, kes tahavad teada, kuidas mul läheb, on liiga palju ning ma olen parasjagu laisk kõikidele personaalsete aruannete esitamiseks. Teistele kirjutades kirjutan aga tegelikult ka iseendale, aastate pärast hea võtta ja meenutada. Kolmandaks ühendab säärane blogimine paljusid saatusekaaslasi üle terve maakera – olgu ühendavaks lüliks siis “eestlased Eestist eemal” või “lapsega kodus”, “maailmas on palju head muusikat, tuleb vaid otsida” või midagi hoopis viiendat ja kuuendat.
Kirjutan lihtsalt sellest, kuidas läheb, mida näen, mida kuulen, mida tunnen ning mida arvan.
Pilte ma oma blogisse eriti ei riputa. Esiteks on lähedased minust märksa vähem edevamad ja teiseks ei suuda ma tohutust digipiltide massist kunagi üksikuid parimaid välja valida. Head sõbrad saavad varem või hiljem niikuinii teada, kus riiulitel ma albumeid hoian ;)
Ja palun, hoidke lagritsaid!
Küsimusi? lagrits @ mac.com
nii me vanemaks jäämegi. kuidagi nukraks tegi et põgenenud oled. igasugu asju tuli meelde- endisest elust. mul on ilmselt taaskord puberteet ja murdeiga. ja see et ma Sind siit leidsin, on vist orkuti ainus mõeldav funktsioon ja väljund minu jaoks. kuidagi hea on seda raamatut lugeda- nagu enda oleks osa enda elust. kummaline. kuuleme veel. kirjuta.
t
looking for my cousins, can you email me?