Tervitused Riia lennujaamast! Endiselt on nii, et haigutamis- ja põrnitsemisvõistlused võidavad kohalikud teenindajad ning selleks, et saada midagi süüa, mis ei oleks sai, tuleb minna välja ning pärast uuesti turvakontroll läbida. Friday’s’ kanasalat ning naeratavad inimesed päästisid mu!
Üksiti oli aega üles kribida, mis vahepeal tallele panemata jäänud. Tõsi, mõni asi jääbki vist mälestustesse… Kuigi ka jaanipäeval pole ju hilja kirjutada õnnestunud jõulupeost Gourmet Duoga? Igatahes täna jääb see veel ootama ehk alustame tagantpoolt.
Elu õpetab. Kui haigus tahab tulla, siis las ta parem tulla kohe, ei tasu teda ingveri & co abil iga hinnaga peletada. Lõpuks laekus ikka Meganohu kõige ebasobivamal ajal, nii et selle aasta esimestes Luksemburgi laste laulutundides voolas suurvesi nii ninast kui silmist. Teel Brüsselisse jõudsin ma mõelda, et a) ma ei lähe R pere juurde ennast ja teisi haledaks ajama, vaid võtan mõne hotelli ning nutan seal omaette välja kogu maailmavalu b) sõidan üldse sama rongiga tagasi. Ma olin piisavalt tark ostmaks 1. klassi pileti. Tõsi, ega seal praadi ei pakuta, ainsaks eeliseks Luxembourg-Brüsseli suslades on veidi suurem privaatsus, mugavamad istmed ning vähem rahvast. Sinna oli hea oma nutunäoga ära kaduda. Kuna kõik sümptomid olid juba nii tõsised, et hakkasin haistma sõpra sinusiiti, võtsin poole tee peal veel kaks ibukat (sest parakat ei olnud). Läksin ikkagi R pere juurde, olin seal veidi pikali ning pärast pidasin vapralt vastu pika õhtusöögi. Tutvusin veel kahe toreda Brüsseli eesti perega, sealhulgas “Minu Kasahstani” autoriga. Magasin öösel nagu kott ning läksin mitu korda värskemana Belgia laste tunde tegema. Tõsi, hääl on veel rohkem kui nädal aega hiljem veidi sängselgsilmne.
Ja kuna minu kere sel aastal tühja kohta ei salli: ühest otsast paraneb, teisest laguneb, otsustasin ma jätta eelmisel teisipäeval vasaku käe sõrmed elektrikilbi ukse vahele. Järgmisel korral ma nii agar ei ole, sest näidulugejatel on selle kapi avamiseks vahendid kaasas. Seekord pääsesin siiski luumurruta, seitse päeva hiljem saan sõrme painutada ning rohke seebiga tuleb isegi sõrmus juba ära.
Kõht valutab mul niikuinii permanentselt ning gluteenivaba nädala rikkusin eile pitsaga ära. Kolm tundi hiljem kahetsesin, täna on jälle riisivahvlid kotis. Lisaks olen ma hakanud endale haavandtõbe ja mida iganes külge mõtlema. Stressi ja ebatervislikku toitumist on muidugi ka päris ohtralt olnud, avariijärgne nädal ibukaga pani ka kindlasti oma põntsu (aga ma pidin seda võtma, et ribimurruga hingata saaks, sest hingama peab, muidu tuleb kopsupõletik). Esialgu ei suuda ma veel loobuda hommikusest tassist kohvist, aga ei joo seda enam tühja kõhu peale. Teise tassi asemel on nüüd tee. Veinist saab nüüd ka pikemaks ajaks loobuda, sest suured karnevalipidustused said läbi.
Seekordse karnevali motoks oli mul “ettevaatlik lõimumine kohaliku kultuuriga”. Weiberdonnerstagi (Või Weiberfastnacht’i või fetter Donnerstag’i), mis on Saksamaa karnevaliaja suurim naiste püha, veetsin K õhutusel kohalikus Trier-Südi karnevaliklubis. Ja ma ei kahetse mitte üks põrm! See oli ehe külapidu keset linna, parem kui kesklinna kohvikutes kaks aastat tagasi. Tasus ikka jälle Pipi riided selga panna. Ning ma tean nüüd ühe kaasaegse šlaagri asemel koguni viite! Höhö. Seltskond oli lõbus, aga mitte lällav ning lame. DJ nimega Harry Hut – kes, nagu guugeldades selgub, on otsapidi tegev ka Trieri (päris)teatris – tähendas tegelikult kolme meest laval: mütsi kandev mees ainult hõikas vahepeal, mis lugu tuleb, üks sekundant ehk Väga Tusase Näoga Vana Hipi Helimees istus puldis ning üks erakordselt kõhn, palja ülakehaga ning mustaks maalitud huultega nahkhiir (või Monsieur Black Butterfly – jah, ta oli mees, kuigi võinuks vabalt ka mitte olla), kes tantsis neli tundi järjest sama tantsu. Voogles täiesti segamatult omas rütmis isegi YMCA järgi. Nahkhiirelt jäigi küsimata, kas ta teeb seda raha eest või ongi selline. Igatahes huvitav materjal neile, kel meeldib inimesi uurida.
Esmaspäevane karnevalirongkäik algas seekord meie lähedalt ehk linna lõunaosast ning seega olid mööduvad 115 truppi või gruppi või klubi üsna palju selgemas olekus kui neil aastail, mil nad linna põhjaosast stardivad. Küsimuse peale, kas paneks ehk Pipi paruka pähe, vastas Supsik, et tal ju on juba juuksed :) Ma ise ei viitsinud ka pealtvaatamiseks kostümeeruda. Aga meie maja ees said kokku nii K kui M pered ning kui rongkäik läbi ning laste kotid maiustusi täis, tulid kõik meile korraks külla. Spontaanne tuppatulek kujunes mõnusaks mitmetunniseks olenguks, mis kulmineerus pitsade tellimisega, sest mu külmkapp ei olnud valmis võõrustama viite täiskasvanut ning samapalju lapsi. Oli väga tore ning lubasime järgmisel aastal korrata. Pärast õnnestus vist isegi kõik mänguasjad popcornipuru ning tühjade maiustuste pakkide vahelt üles leida. Kas te ikka teate, kui väikesed on Playmobili toidunõud?
Ok, ma lähen nüüd väravasse, Reede pandi kinni ja suure ooteruumi haigutajad on mind ära tüüdanud.
Ei usu oma silmi – haigena terveid lapsi Luksemburgis nakatamas – häbi! :)