reha ja Reha, uni ja Uni

Kuidas küll endise tööviljakuse tagasi saaks, ah? Labiisuse asemel stabiilsuse?

Eesti keel on saksa keelest läbi sajandite kopaga kokku laenanud, aga tänane saksa Reha on küll hoopis midagi muud kui vana eesti reha. Kuna varahommikuti langeb temperatuur alla 10, ei ole rehaga midagi teha. Kahjuks pole sel hooajal ka lumelabidat veel põhjust liigutada olnud. Eelmisel esmaspäeval sadas küll terve päeva, aga siis oli veel sula ehk maha ei jäänud suurt midagi. Hoovis kraapisime Supsikuga laudade ja kivide pealt kokku kahe tillukese lumememme jagu. Norrakate ilmateade on lubanud lund küll 5. veebruaril, küll veidi hiljem, aga ikka ja jälle nihkub see lootus kaugemasse tulevikku või kaob sootuks. Eile veel paistsid 14. veebruari juures lumepilved, nüüd on järele jäänud vaid lörts ja vihm 15.

Supsikust on kahju, ta nii igatseb lund. Kelgutamine üleaiapargis oleks meile praegu parim Reha, aga ei anta mitte helvestki. Kodune seinakell-ilmajaam prognoosis eilegi ekslikult lumesadu, aga päike säras õhtuni välja. Nelja-aastasele ei ole väga lihtne selgeks teha, et ilmaennustused, eriti need koduelektroonilised, on ekslikud. Enamasti läheb kõik just vastupidiselt sellele, mida soovid.

Laupäeval pärast tunde rongiga koju sõites nägin raudtee ääres uisutajaid: suur sile üleujutatud karjamaa oli muutunud unistuste liuväljaks. Kui lund ei saa, võtaks vähemalt uisutamise. Aga äkki oleks tark veel nädal aega oodata, kuni eelmised luud on korralikult kokku kasvanud? Pealegi, kuidas ma sinna saan, kui autot ei ole, rong “nõudmisel” ei peatu. Rahvarohkele linnaliuväljale ei taha küll praegu minna, keegi võib seal hooga ribidesse sõita.

Ja jälle ma ei maga öösiti. Kuu on ennast täis, igal öösel kella kolme ja kuue vahel on uni nagu peoga pühitud ning siin ei aitaks vist ka unele spetsialiseerunud Uni-Klinikum.

Panin end rahva-Uni‘sse saksa keele kursusele kirja. Loodan, et see ikka toimub, eelmine sarnane jäi mäletatavasti lobisejate vähesuse tõttu ära. Püsilugejatele vihjeks, et õpetajaks on toosama mitte enam verinoor Frau Dr, kellega ma olen kohtunud kahel B1 semestril ning kes unustab hommikuti seeliku selga panna :P Oleks tore meditsiini-, auto- ja kindlustusalase kõrval muudki sõnavara arendada. Eile Supsikuga pärast tuulist mänguväljakut kohvikusse põigates tundsin jälle, kuidas kõik kanalid kinni löövad, kui on vaja rääkida.

Käisime esimest korda lähedalasuvas Maria’s Kaffeestübchenis. Ja seal olid täpselt samad koogid kui kõikides teistes pagariärides. Olen juba valmis oma mütsi ära sööma, kui leian lõpuks mõne koha, kus saab maitsta täiesti erilist hausgemachti. Armsad M&J, kui te seda lugema satute: on tagumine aeg heita tõlkijapastakad nurka ning avada oma pagari- ja kondiitriäri! Sest – tuletades meelde ühe teise M lootusetult naljakat keelevääratust jõululoterii auhindade loosimisel – M sulest tuleb ju aina uusi ja uusi hõrgutisi :)

Aga tegelikult ka, mõni üliõpilane võiks teha teha väikese uurimustöö sakslaste tarbijakäitumise kohta pagarikodades. Kas on sortiment nii üheülbaline, sest tarbijad nõuavad ikka ja jälle samasugust (ning enamasti üsna maitsetut ning kuiva) purukooki, õunakooki Švaabi moodi või Schwarzwaldi kirsitorti ning keegi ei julge vaheldust pakkuda? Või on see ainult siinse piirkonna probleem? H näiteks väitis, et Görlitzis olla Käsekuchen’itega kehvasti. Tundub uskumatu, aga neil päevil, kui H siin oli, polnud neid saadaval ka meie ümberkaudsetes ärides. Populaarne porgandikook, muide, maitseb nagu pähklikook, sest pähkel teatavasti suudab kõik muud maitsed seljatada.

Lõpetuseks väike tähelepanek, et veidi kallim 1. klassi rongipilet on end vähemalt minu jaoks igati õigustanud: hea laupäeva hommikul uhkes üksinduses värvilisest paberist sokke välja lõigata. Ning ma olin juba unustanud, milline kirju ja aromaatne seltskond igal laupäeva lõunal Wasserbilligist Trieri sõidab. Hommikul paberist sokid, lõunal viinasokid…