(Ärge pange tähele, ma räägin pudeliharjaga, too tahab nimelt mu kõrri sisse kolida. Pudelihari on vist lõunamaist päritolu, sest tema ei tule kunagi üksi, vaid ikka koos suguvõsaga.)
Ja minu nina ei ole kanalisatsioonitoru kellegi heitvete tarbeks!
Moraal: tavaline talvine kiirkäiguriietus ei kõlba mänguväljakul passimiseks.
Prognoos: Kui jaanipäevani välja venitan, jään koos oinastega oma mihklipäeva ootama.
Mul tänasest see va pudeliharja tunne kurgus:) Vist eilse tuisu käes rassimise tulemus. Aga imemistabletid aitavad algusfaasis. Täna olen 4 tk ära lutsutanud ja õhtuse uinaku teinud – praegu päris kabe olemine juba:) Vastu ööd, eks ole.