Kui teil on sünnipäev või niisama toreda päeva õhtu, aga napsu- või lihtsalt raha on napivõitu, tasub olla leidlik. Eeldades, et olete mees ega ela Šoti- vaid Saksamaal, riietate end šoti seelikusse, valate riidest kotti tillukesi napsupudeleid, mille hind ja maitse on täiesti võrdelises seoses (10 euro eest saab 25 tk 20ml pudelit) ning lähete tänavale õnneloosi korraldama. Ajate suvalistele inimestele, kellest pooled on kindlasti napsutanud, äärmiselt veenvalt täielikku udu teemal, kuidas teil pole raha, et pükse osta vms. Esimesel küsimisel maksab õnneloos 5 eurot, aga isegi kui igaühelt üks euro kätte õnnestub saada, peaks paari-kolme tunniga kott kasudega tühi olema ning võib minna puhvetisse peenemaid jooke pruukima.
Igatahes on mul nüüd kodus üks suveniir. Juua seda ei julge, aga teistele ka ei raatsi pakkuda.
Selgutuseks seda, et sapitõrjeprogrammi raames käisime eile õhtul K-ga Trieri vanalinnas. Päris tõhus tiir tuli välja.
Brunnenhof. Tore ja ilus koht, külastajad täiesti “minu inimesed”, aga mojito tegemist peab noormees veel õppima. Mistõttu me läksime edasi.
Chrome‘i, iiri puppi ning Havanna‘sse ei mahtunud sisse (eks ole käidud ka) ja päris mitmes väikeses puhvetis paistis olevat klassiõhtu (keskmine vanus kasinasti 12). Ka kohas nimega Alt Trier, kus lõpuks leidus väsinud jalgadele paar vaba tooli, olid teised külastajad meist rohkem kui poole nooremad. Nu selline tunne, et emad läksid lastele järgi. Sisu ja teenindus väärisid aga nime, ikka ehe vanakooli värk. Kokteil 1.80 (vrd esimeses 6.90).
Pärast tiiru ümber peaaegu terve vanalinna maandusime Wirtshaus‘is. Sinna võib ka teinekord tagasi minna.
Muide, Trieri vaieldamatult kuulsaim kodanik – Karl Marx – ei ole surnud. Olen teda nelja aasta jooksul korduvalt kohanud, eilegi istus ühes kodutänava keldripuhvetis. Aga me otsustasime uksel, et kell on kommunismiehitamiseks ikka juba liiga hiline ning läksime ära koju.
