Ärkasin kümme enne seitset ja ma ei ole kahe tunni jooksul teinud mitte midagi peale pahase põrnitsemise ning iseenda üleskeeramise.
Üritan harjuda mõttega, millega on kohutavalt raske harjuda: et omas mullis muremõtete veeretamine on tervislikum kui laulmine, millega paraku kaasneks sõit 180 km kaugusele. (Alati jääb muidugi võimalus, et 80 m eemal poes sõidab keegi sulle ostukäruga kõhtu või oma laps keerab siiras müramise hoos oma veidi vähem kui 80 cm pikad jalad täpselt õigesti rihitud punkti. Olen mõlgutanud ka masohhistlikke mõtteid jonni pärast remonti teha. Käe otsas klaastaara tassimisega tegin juba eile algust, sest kes ikka need pudelid ära viib kui see, “tänu” kellele pole autot, millega viia, ning kes 12. jaanuaril lihtsalt ei viitsinud, sest jõuab ju…)
Kobarakujulise laulmisviisi olulisust ning sellest loobumise valu mõistavad paraku vaid need, kes seda ise harrastavad. Nii on ju iga hobiga: mis ühele rõõmu valmistab, jätab teise külmaks ning kolmanda võib lausa vihale ajada.
Tubase enesehävitamise kasuks otsustamine ei pruugi ka odavam olla, sest võib-olla homme lõunaks olen ma juba nii kibestunud, et lähen ostan endale maailma kõige mõttetuma asja. Mida ma pärast muidugi kahetsen.
Kui eile hommikul tundus, et ma võib-olla ei jäägi igavesti erakordselt kurvaks ja kibestunud inimeseks, siis õhtuks oli illusioon kenasti purunenud. Ööpäevaringne pingeseisund jätkub, sõber seljavalu tuli ka tagasi.
Igatahes olen ma kohutavalt kade tosinalt maalt kokku sõitva 70 inimese peale, kes üksteist näha saavad. Olen püüdnud endas loobujat lohutada juba mitu nädalat, aga eile jõudis väga äkki ning lõplikult kohale, et nii ongi. Kahju inimestest, kes peavad mu tusameelt taluma. Ja teist, kes te ka säherdust isekat hädaldamist peate lugema.
Jäin vist ikka liiga ellu?
