Ei ole mul ikka seda paksu nahka, mida kriisiolukorras vaja võiks minna.
Iga kord, kui näen sissetulevat kõnet võõralt telefoninumbrilt, võpatan ja lähen täiesti endast välja. Tüüp, kelle platsil seiab see, mis autost järgi on jäänud, helistas ning tulistas luksemburgi aktsendiga saksa keeles 10 minutit rääkida. Ma sain aru umbes 30 sekundi jagu sõnadest, paraku üksikutest.
Emotsionaalne labiilsus on tippvormis ehk öelge mulle vaid nalja pärast “ise oled!” vms ja ma olen võimeline kohe nutma puhkema.
Eile õhtul oli väike muusikateraapia seanss ehk tegime melotortidega proovi. Ma saan juba naerda ning lauldes on märksa vähem valus sügavalt sisse-välja hingata. Hea on korraks mõtted mujale viia. Vaimne valuvaigisti.
Supsik vahetas aga kipsi nohu ja köha vastu ning tubane omas mahlas praadimine jätkub.
Kes ütles, et elu peab ilus olema?
