Tänavatel

29 01 2012

Kui teil on sünnipäev või niisama toreda päeva õhtu, aga napsu- või lihtsalt raha on napivõitu, tasub olla leidlik. Eeldades, et olete mees ega ela Šoti- vaid Saksamaal, riietate end šoti seelikusse, valate riidest kotti tillukesi napsupudeleid, mille hind ja maitse on täiesti võrdelises seoses (10 euro eest saab 25 tk 20ml pudelit) ning lähete tänavale õnneloosi korraldama. Ajate suvalistele inimestele, kellest pooled on kindlasti napsutanud, äärmiselt veenvalt täielikku udu teemal, kuidas teil pole raha, et pükse osta vms. Esimesel küsimisel maksab õnneloos 5 eurot, aga isegi kui igaühelt üks euro kätte õnnestub saada, peaks paari-kolme tunniga kott kasudega tühi olema ning võib minna puhvetisse peenemaid jooke pruukima.

Igatahes on mul nüüd kodus üks suveniir. Juua seda ei julge, aga teistele ka ei raatsi pakkuda.

Selgutuseks seda, et sapitõrjeprogrammi raames käisime eile õhtul K-ga Trieri vanalinnas. Päris tõhus tiir tuli välja.

Brunnenhof. Tore ja ilus koht, külastajad täiesti “minu inimesed”, aga mojito tegemist peab noormees veel õppima. Mistõttu me läksime edasi.

Chrome‘i, iiri puppi ning Havanna‘sse ei mahtunud sisse (eks ole käidud ka) ja päris mitmes väikeses puhvetis paistis olevat klassiõhtu (keskmine vanus kasinasti 12). Ka kohas nimega Alt Trier, kus lõpuks leidus väsinud jalgadele paar vaba tooli, olid teised külastajad meist rohkem kui poole nooremad. Nu selline tunne, et emad läksid lastele järgi. Sisu ja teenindus väärisid aga nime, ikka ehe vanakooli värk. Kokteil 1.80 (vrd esimeses 6.90).

Pärast tiiru ümber peaaegu terve vanalinna maandusime Wirtshaus‘is. Sinna võib ka teinekord tagasi minna.

Muide, Trieri vaieldamatult kuulsaim kodanik – Karl Marx – ei ole surnud. Olen teda nelja aasta jooksul korduvalt kohanud, eilegi istus ühes kodutänava keldripuhvetis. Aga me otsustasime uksel, et kell on kommunismiehitamiseks ikka juba liiga hiline ning läksime ära koju.





Sapikonserv

27 01 2012

Ärkasin kümme enne seitset ja ma ei ole kahe tunni jooksul teinud mitte midagi peale pahase põrnitsemise ning iseenda üleskeeramise.

Üritan harjuda mõttega, millega on kohutavalt raske harjuda: et omas mullis muremõtete veeretamine on tervislikum kui laulmine, millega paraku kaasneks sõit 180 km kaugusele. (Alati jääb muidugi võimalus, et 80 m eemal poes sõidab keegi sulle ostukäruga kõhtu või oma laps keerab siiras müramise hoos oma veidi vähem kui 80 cm pikad jalad täpselt õigesti rihitud punkti. Olen mõlgutanud ka masohhistlikke mõtteid jonni pärast remonti teha. Käe otsas klaastaara tassimisega tegin juba eile algust, sest kes ikka need pudelid ära viib kui see, “tänu” kellele pole autot, millega viia, ning kes 12. jaanuaril lihtsalt ei viitsinud, sest jõuab ju…)

Kobarakujulise laulmisviisi olulisust ning sellest loobumise valu mõistavad paraku vaid need, kes seda ise harrastavad. Nii on ju iga hobiga: mis ühele rõõmu valmistab, jätab teise külmaks ning kolmanda võib lausa vihale ajada.

Tubase enesehävitamise kasuks otsustamine ei pruugi ka odavam olla, sest võib-olla homme lõunaks olen ma juba nii kibestunud, et lähen ostan endale maailma kõige mõttetuma asja. Mida ma pärast muidugi kahetsen.

Kui eile hommikul tundus, et ma võib-olla ei jäägi igavesti erakordselt kurvaks ja kibestunud inimeseks, siis õhtuks oli illusioon kenasti purunenud. Ööpäevaringne pingeseisund jätkub, sõber seljavalu tuli ka tagasi.

Igatahes olen ma kohutavalt kade tosinalt maalt kokku sõitva 70 inimese peale, kes üksteist näha saavad. Olen püüdnud endas loobujat lohutada juba mitu nädalat, aga eile jõudis väga äkki ning lõplikult kohale, et nii ongi. Kahju inimestest, kes peavad mu tusameelt taluma. Ja teist, kes te ka säherdust isekat hädaldamist peate lugema.

Jäin vist ikka liiga ellu?





Karmavõlakriis

25 01 2012

Ei ole mul ikka seda paksu nahka, mida kriisiolukorras vaja võiks minna.

Iga kord, kui näen sissetulevat kõnet võõralt telefoninumbrilt, võpatan ja lähen täiesti endast välja. Tüüp, kelle platsil seiab see, mis autost järgi on jäänud, helistas ning tulistas luksemburgi aktsendiga saksa keeles 10 minutit rääkida. Ma sain aru umbes 30 sekundi jagu sõnadest, paraku üksikutest.

Emotsionaalne labiilsus on tippvormis ehk öelge mulle vaid nalja pärast “ise oled!” vms ja ma olen võimeline kohe nutma puhkema.

Eile õhtul oli väike muusikateraapia seanss ehk tegime melotortidega proovi. Ma saan juba naerda ning lauldes on märksa vähem valus sügavalt sisse-välja hingata. Hea on korraks mõtted mujale viia. Vaimne valuvaigisti.

Supsik vahetas aga kipsi nohu ja köha vastu ning tubane omas mahlas praadimine jätkub.

Kes ütles, et elu peab ilus olema?





Siin olen uuesti sündinud…

20 01 2012

15. jaanuaril 2012 umbes kell 14.35 ja uue sünnikoha koordinaadid on 49.651592,6.183854.

Honda Insight on hea auto. Isegi, kui peaks tehtama kindlaks, et ühel juhul “oli”. Hea vähemalt, et inimesed on. Küll see üks ribi ja muud haavad, ka hingelised, mis alles nüüd tunda andma hakkavad, kord kokku kasvavad.

Tahtsin lihtsalt koju sõita, aga sattusin ellujäämiskursusele. Rohkem ma ei taha sellest rääkida, vähemalt mitte siin. Tegelikult on üksikasjalik kirjeldus olemas ning kui ma selle eile valmis sain, jõudis kohale, et olen vahepeal mälus blokeeritud olnud sündmuse uuesti värskelt läbi elanud. Kõike muud kui tore tunne, loodan, et see ei jää mind nüüd kiusama.

Selgub, et ma pole ainus, kes arvab, et selle ristmiku ehitamisega on puusse pandud. Ebaloogiline ja -turvaline kiirteele sõit, nähtavust pole ollagi. Parafraseerides kindlustusklassikat – järsku ilmub teele ei tea kust auto nagu siil udust.

Aga Luksemburgi politsei ja päästeteenistus olid nobedad ning asjalikud.

Meie perele selleks aastaks igatahes põnevatest sündmustest aitab, aitäh. Supsik saab teisipäeval kipsist lahti. Mina püüan lahti saada palavikust, pingest ja paanikast.

Pilt on muidugi Google oma.





Üks pilt rääkivat rohkem…

8 01 2012

…kui 100 sõna.

 Image

Taustal teine meie selle pühadevahe kangelane ehk jõulupuu, mis vastavalt selle talve trendile korra ümber kukkus.








Follow

Get every new post delivered to your Inbox.