Olen seda lugu elust enesest juba korduvalt tsiteerinud, aga jälle on põhjust korrata.
Näinud üks püsikunde puhvetis juba mitu päeva väga hapu või suisa kurja näoga teenindajat ning küsinud: “Vabandust, kas te kunagi naeratate ka?”
Vastaja nägu läinud veel rohkem vissi: “Pole nagu põhjust.”
Põhjuse naeratamiseks leiab alati. Lavastasin kord Noarootsi gümnaasiumi trupiga Torgny Lindgreni “Mao tee kalju peal”, sest mida muud sa algaja lavastajana rootsi keele ja kultuuri süvaõppega koolis ikka teed kui head Rootsi asja, millest endal nii teatrilaval nähtust kui raamatust loetust sügav jälg hinge jäänud. Kärpisin dramatiseeringut, et tükk ajaliselt kooliteatrite festivali raamidesse mahuks, püüdsin võimalikult palju ära kasutada õnne, et mul olid juhendada noored, kes teadsid Rootsist ja rootsi keelest rohkem kui mina, leiutasin napi, aga enda arust väga lööva ja multifunktsionaalse, rippuvate kaltsuvaipadega lavakujunduse jne. Olime kõik väga tõsiselt asja juures – algajad näitlejad, mina ja mu assistent ning hea sõber, kel Rootsi (ja Noarootsiga) omad soojad suhted. Aastaid hiljem tundub see paras julgustükk, aga tegelikult oli meil väga lõbus :) Seda enam on veider meenutada, et üle-eestilise festivali žürii juhtis tähelepanu, et lavastuses tundus kõik liiga rusuv ning mustades toonides, keegi veel mainis tagasisidekoosolekul, et mis te, noored, halate, isegi küüditatud elasid oma elu, tantsisid, laulsid ja tegid lapsi…
Põhjuse üleolevaks käitumiseks või ebaõiglaste hinnangute andmiseks leiab kahjuks sama lihtsalt. Elus. Paberil. Blogis. Elus jääb see minu-sinu-tema-nende vahele, paberil või blogis satub aga kauaks avalikkuse silme ette. Ka siis, kui kustutada.
Olen mõelnud, kas peaksin a) lõpetama (nagu paljud on teinud, et end negatiivsetest emotsioonidest säästa) ühe blogi lugemise, mille autor suhtub samas piirkonnas elavatesse rahvuskaaslastesse (viimasel ajal) minu jaoks ehmatavalt üleolevalt ja/või ülekohtuselt, b) jätma nimetet blogisse autori stiili jäljendada püüdes teravaid kommentaare (nt kindlasti koos protsentidega), samas avaldades kahetsust, et ta ei näiteks viimasele üritusele tulnud, sest oligi ilus ja tore, või siis väljendama erakordset rõõmu, et ta ei tulnud, sest kindlasti leidnuks taas mustmiljon viga, c) saatma kena kirja küsimusega, kuhu koer on maetud või d) ignoreerima, sest midagi otseselt halba ei ole öldud…. aga aeg-ajalt on napp ja kauge vihje valusam kui täpne ümberjutustus.
Ma ei viita. Kes teab, see teab niigi. Ja kes ei tea, see ei hakka ilmselt ka otsima. Rahu temaga. Mina ei tunne, et peaks vabandama. Olen ka juba üle viie aasta bloginud :P
Muide, mulle on ta stiil seni väga meeldinud, kuigi isegi üks keskmisest teravama skeptikusilmaga lähedane tunnistas kunagi, et ei mõista, miks ta kõike nii mustades värvides näeb. Olen vist mustast huumorist nii läbi imbunud, et enne ei märganud, kui enda ninaots mustaks sai :)
Should I smile and wave now?
Sven Grünberg on mulle alati nii muusiku kui mõtlejana meeldinud. Tsiteerin ERR uudist: “Aega mõtlemiseks kõigele heale tuleb helilooja arvates kas või vägisi võtta, et tunda end inimesena ja suhelda sõpradega silmast silma.“
Naeratagem siis, sest põhjuse leiab alati. Volk läinud kord poodi ja ostnud ühe pliiatsi, et oleks põhjus sõpradega klaase kokku lüüa. Lähen minagi poodi, sest ka parim plaanimajandus veab lõpuks alt ehk iga pikkade pühade eel (meil siin puhkavad ka poemüüjad) umbselt täidetud külmkapp saab kord tühjaks.
Kuidas see nüüd oligi… Et eestlase rahvustoit on teine eestlane :)
eesti veebikommentaariumid või liikluskultuur(itus) tekitavad minus küll vastupandamatu isu hambad kaaskodanike kintsu lüüa :D
väikeses kogukonnas on avalik marineerimine (olgugi pealtnäha anonüümne) minu jaoks täiesti vastuvõetamatu tegevus ehk pooldan rahvustaimetoitlust ehk kui ei maitse ning algusest peale oled üdini kindel, et ei maitse, siis ära üldse istu lauda või kata ise parem laud
Krt nii intrigeeriv ja linki ei olegi! Missiis, et ma kaugel ära, kui jutt käib selles, et “autor suhtub samas piirkonnas elavatesse rahvuskaaslastesse (viimasel ajal) minu jaoks ehmatavalt üleolevalt ja/või ülekohtuselt”, siis ikkagi tean ka millest natuke nagu jutt on.. tahaks ka lugeda kuidas õelad inimesed sappi pritsivad!
ps! tead, et mul käis Tõnis külas ja see oli üks äraütlemata vinge värk!
arvata on, et Tõnnil on hetkel sulle lihtsam külla tulla kui mulle :)
( ja ärme nüüd väga sügavalt seda kommentaari loe, sõnadejärjekord teeb endalegi natuke häbi)
konkreetse isendi puhul on ainuvõimalik variant a – nii kui tarbimise lõpetad, on õhk palju puhtam ja elu helgem :) umbes nagu I&I vihkamisblogiga vms :P
vaikselt lootsin, et kui ei osale, pole ka põhjust ka halvasti öelda, aga alahindasin :P muusjas, ma saanuks ma kindlasti oma karmasse koleda kultuurikuriteo kirja: terve õhtu jooksul kaks ABBA lugu ;)