…, see ilmselt ei blogi.
Tuleb aeg-ajalt meelde küll, et on üks koht, kust oleks hiljem hea vaadata, mida ma N ajahetkel parasjagu tegin, aga kroonika kirjutamine jääb unarusse, kui on nii kiire, nagu ma elaksin jälle Eestis. Vahemaad on enam-vähem samad, aga Saka või Nõo asemel on tulnud käia Brüsselis ja Lihula asemel edasi-tagasi Luxembourgi vahet tihedamini kui iial varem.
Jõõõõõuuu-luuud, jõuuuuu-luuud!
- 21. november. Saabub eitus ühest toetusprogrammist. Kohe samal päeval taotlus teise kohta ja teine kohe järele.
- 22. ja 24. november. “Meloodiliste tortide” proovid. Päeval ei puhka ega mängi. Supsik proovides kaasas. Esimesel korral on tal mängukaaslaseks M, teisel korral nutt. Neljapäeval enne proovi juuksur K juures, maha jääb päris palju juuksekarvu. Minu omi. See, mis alles jääb, on üle väga pika aja päris minu värvi.
- 23. november. Mäluauk. Selles mõttes, et enam ei mäleta, mida ma tegin.
- 25. november. Õhtul rongiga Brüsselisse. See käib tegelikult nii, et mina ja Supsik rongiga Luxembourgi, väike ajaviitmine Gare’i avenüül, siis postimaja kõrvale parklasse ja seal toimub hargnemine ehk Supsik isaga koju tagasi ning mina Brüsseli rongi. Perroonil kohtun laulukaaslase MM-ga, kes läheb korbinaistega pidusse. Sõit on lõbus ja väljume mõlemad Schumani peatuses. Öömaja perekond R juures. Enne und veel poolteist tundi lauluharjutust värske Euroopa Eestlaste Koori liikme J-ga, kes tahab enne järgmist laagrit teistele järele jõuda. Vara tuttu.
- 26. november. Esimesed laulutunnid Belgia väikeste eestlastega saatkonna majas. 88st on kohal 75 ja 99% nendest kohe tahavadki laulda. Selle üle, et mõni esimeses tunnis ukse juures seisab või pisarsilmil otsa vaatab, üldse ei imesta. Lõuna MA-ga kuulsas Terrasse’i puhvetis. Üllatuse-nimeline salat on hea, aga Belgia teenindus mind oma ükskõiksuses ei üllata. Kohvi- ja konjakiraha jääb neil saamata, sest neid ei õnnestu isegi mitte tellida. Jooks rongile. Schumani peatuses on aga ümberehitustöö igikestev (vähemalt kaks aastat kestnud ning lõppu ei ole näha), seega ei tea kunagi ette, milliselt teelt rong väljub. Ma pole ainus loll, kes maa all kolmel korrusel saepuruplaatidega vooderdatud koridorides trepijooksu teeb ja on sunnitud ikkagi järgmist rongi ootama.
- 27. november. Operatsioon “maja puhtaks” ehk võitlus tuuleveskitega. Kas ma seda ikka olen öelnud, et meil on (jälle) ehitustööd? Mitte et eelmised oleks kõik lõpetatud, aga ilmad on sisetöödeks paremad kui välitingimused. Tegelikult on see kohutav, kui palju on inimestel asju! Ning kui neid on vaja eest ära viia ja paigutada, saab igast tühisest asjast hiiglane. Aga keldrist leiab tee üles esimene jõulukaunistus ehk põlevate täpikestega torn. Küünlad põlevad ja ilus on olla.
- 28. november. Mitte ei mäleta. Ilmselt toimetan teksti, mille tähtaeg ammu möödas. Pean aktiivset kirjavahetust Brüsseli laululaste vanematega (seda kinnitab mu meilikast) ja paljude teistega. Ei puhka ega mängi. Helistan 91-aastaseks saanud EJ-le, kes on sajandat käies märksa reipam kui mullu juubelipidustuste ajal. Selles valguses oleks minu poolt ikka väga piinlik väsimuse või tervisehädade üle kurta :)
- 29. november. Ikka veel ei puhka ega mängi.
- 30. november. Sama + õhtul rongiga Luxembourgi “Meloodiliste tortide” proovi.
- 1. detsember. Juba lõunast Luxembourgi, sest eelmisel päeval rong hilines ja sellega ma jääksin esinemisele hiljaks. Üle pika aja kallab vihma ja plaanist linnas tšillida ei tule midagi välja. Istume Supsikuga JMO kohvikus, ootame, millal A kursus lõpeb. Seal tunduvad need on mu elu pikimad 45 minutit olevat, sest laps keeldub minuga WCsse tulemast, aga teda ma üksi välja ka ei jäta.
JMO eskalaatorid on ehitatud saledate inimeste jaoks (mitte et ma nüüd ülemäära tüsenenud oleksin), kes ei kanna seljas süntesaatoreid koos statiiviga. Ega see mingi popmuusikaakadeemia pole :)
Esinemise ajal hakkab tööle tuletõrjesignalisatsioon, aga laulu me pooleli ei jäta. See on juba teine kord, kui eestlased Luxembourgis signa tööle laulavad :) Tegelikult on selgi korral ilmselt märksa proosalisem põhjus (mais koorilaagris oli anduri viga), aga sarnaste juhuste kokkulangemine on muljetavaldav. Kolmas kord veel ning pikaajaline traditsioon on sündinud. Tõsi, signalisatsioonist hullem on laulda üle lakkamatult lobisevate baltlaste. Raske on 20 minutit vait olla või tõmbuda korraks kõrvalruumi. Raske.
- 2. detsember. Kurb hommik ja mõned leinatoimetused. Kodubüroos on töine. Teen ka maja enam-vähem puhtaks. Magama reedese päeva sees ei jõua ning hommikul tuleb ärgata kell 6.30.
- 3. -4. detsember. Nädalavahetus, mille sisse mahub umbes 8 tundi rongisõitu, 30 min trammisõitu, 1 tund taksos, samapalju autodes, poolteist tundi kiiret kõndi, 7 tundi tõhusat muusikaõpetust kahes riigis kokku üle 120 lapsele (paljud on haiged või puuduvad muul põhjusel) ja ühele täiskasvanule, mitu tundi korralduslikku sebimist (sh ralli toolikäruga, teate küll, see millega saab korraga 10 tooli punktist a punkti b transada ja millega ma omandan pühapäeva lõunaks flaami kultuurikeskuse kitsastes lavatagustes ruumides juba märkimisväärse professionaalsuse), maitsev ja romantiline õhtusöök esimese tudengipõlve kursusekaaslase LRM juures koos MR-ga (ehk 1968. aasta tüdrukute eri) ning kiire külaskäik kohalikku tantsuklubisse, kus meie ja tolle õhtu DJ muusikaline maitse sugugi ei ühti, mis ongi hea, sest saame talutaval ajal magama.
5. detsember. Hommik algab klaasikildudega ja guaššvärviveeuputusega (ilmselt aimate, kes on põhjustaja). Totaalset väsimust trotsides toimetan teksti kallal, jagan Belgia ja Luksemburgi laululaste vanematele viimaseid jõulueelseid juhtnööre, kinnitan ära Bonni sõitjate nimed (ja unustan esimese hooga kaks esimesena registreerunud inimest maha, aga kõik laabub). Supsikuga Bastelstubes ja biopoes. Seekord ilma suurema jonnita.
- 6. detsember. Üsna tubane päev. Keegi ei puhka. Supsik mängib.
- 7. detsember. Juba veidi parem. Võib öelda, et 27 lk teksti, mille puhul tuli arvesse võtta seda, teist ja kolmandat ning mis on käinud parandusteks-täiendusteks tellija ja minu vahet, on lõpuks sealmaal, et võib öelda “tehtud”. Edasine on juba dekoratiivkosmeetika. Supsikuga mäe otsas “Hello Kitty poes” (KIK-Textil-Diskont), kust ostame seitse jõulukuuli sama raha eest, mille eest Bastelstubes saaks ühe. Selgub, et Trieris ei saa kuskilt rentida bassicombo’t, sest neil ei ole või nad üldse backline‘i asju pick-up meetodil ei rendi (saad ainult täisteenuse osana). Luksemburgi helimehed samal päeval muidugi kirjadele ei vasta, hea, kui nädala jooksul midagi tuleb. Kirjutan ka tuttavale Euroopa Kooli muusikaõpetajale ja koorijuhile, kas tema ehk oskab aidata, ta ka bändimees ning palju tuttavaid muusikuid. Paanikat vähendab loootus, et bänd saab hakkama ka DI-Boxiga. Ja 10 päeva on aega…
- 8. detsember. Pole veel keskpäevgi :) Igatahes on see lisaks kõigele muule ka pesupäev ning peaks kohe ära kasutama hetke, et ei saja. Pärast kuiva ning päikeselist sügist on muidugi äärmiselt kohatu vinguda, kui korraks väheke vihmasem periood tuleb, aga ega eestlane saa ju hetkeilmaga rahul olla :P
Ei luba, et siit enne pööripäeva tihedat ning mõttestatud teksti lugeda saab, sest jõulupaanika nüüd alles algab. Rahutust suurendab teadmine, et korralikel inimestel on jõulukingid juba ostetud ja/või valmistatud, kaardid saadetud ning kuused ehitud.
