Sapikonserv

Ärkasin kümme enne seitset ja ma ei ole kahe tunni jooksul teinud mitte midagi peale pahase põrnitsemise ning iseenda üleskeeramise.

Üritan harjuda mõttega, millega on kohutavalt raske harjuda: et omas mullis muremõtete veeretamine on tervislikum kui laulmine, millega paraku kaasneks sõit 180 km kaugusele. (Alati jääb muidugi võimalus, et 80 m eemal poes sõidab keegi sulle ostukäruga kõhtu või oma laps keerab siiras müramise hoos oma veidi vähem kui 80 cm pikad jalad täpselt õigesti rihitud punkti. Olen mõlgutanud ka masohhistlikke mõtteid jonni pärast remonti teha. Käe otsas klaastaara tassimisega tegin juba eile algust, sest kes ikka need pudelid ära viib kui see, “tänu” kellele pole autot, millega viia, ning kes 12. jaanuaril lihtsalt ei viitsinud, sest jõuab ju…)

Kobarakujulise laulmisviisi olulisust ning sellest loobumise valu mõistavad paraku vaid need, kes seda ise harrastavad. Nii on ju iga hobiga: mis ühele rõõmu valmistab, jätab teise külmaks ning kolmanda võib lausa vihale ajada.

Tubase enesehävitamise kasuks otsustamine ei pruugi ka odavam olla, sest võib-olla homme lõunaks olen ma juba nii kibestunud, et lähen ostan endale maailma kõige mõttetuma asja. Mida ma pärast muidugi kahetsen.

Kui eile hommikul tundus, et ma võib-olla ei jäägi igavesti erakordselt kurvaks ja kibestunud inimeseks, siis õhtuks oli illusioon kenasti purunenud. Ööpäevaringne pingeseisund jätkub, sõber seljavalu tuli ka tagasi.

Igatahes olen ma kohutavalt kade tosinalt maalt kokku sõitva 70 inimese peale, kes üksteist näha saavad. Olen püüdnud endas loobujat lohutada juba mitu nädalat, aga eile jõudis väga äkki ning lõplikult kohale, et nii ongi. Kahju inimestest, kes peavad mu tusameelt taluma. Ja teist, kes te ka säherdust isekat hädaldamist peate lugema.

Jäin vist ikka liiga ellu?

Karmavõlakriis

Ei ole mul ikka seda paksu nahka, mida kriisiolukorras vaja võiks minna.

Iga kord, kui näen sissetulevat kõnet võõralt telefoninumbrilt, võpatan ja lähen täiesti endast välja. Tüüp, kelle platsil seiab see, mis autost järgi on jäänud, helistas ning tulistas luksemburgi aktsendiga saksa keeles 10 minutit rääkida. Ma sain aru umbes 30 sekundi jagu sõnadest, paraku üksikutest.

Emotsionaalne labiilsus on tippvormis ehk öelge mulle vaid nalja pärast “ise oled!” vms ja ma olen võimeline kohe nutma puhkema.

Eile õhtul oli väike muusikateraapia seanss ehk tegime melotortidega proovi. Ma saan juba naerda ning lauldes on märksa vähem valus sügavalt sisse-välja hingata. Hea on korraks mõtted mujale viia. Vaimne valuvaigisti.

Supsik vahetas aga kipsi nohu ja köha vastu ning tubane omas mahlas praadimine jätkub.

Kes ütles, et elu peab ilus olema?

Siin olen uuesti sündinud…

15. jaanuaril 2012 umbes kell 14.35 ja uue sünnikoha koordinaadid on 49.651592,6.183854.

Honda Insight on hea auto. Isegi, kui peaks tehtama kindlaks, et ühel juhul “oli”. Hea vähemalt, et inimesed on. Küll see üks ribi ja muud haavad, ka hingelised, mis alles nüüd tunda andma hakkavad, kord kokku kasvavad.

Tahtsin lihtsalt koju sõita, aga sattusin ellujäämiskursusele. Rohkem ma ei taha sellest rääkida, vähemalt mitte siin. Tegelikult on üksikasjalik kirjeldus olemas ning kui ma selle eile valmis sain, jõudis kohale, et olen vahepeal mälus blokeeritud olnud sündmuse uuesti värskelt läbi elanud. Kõike muud kui tore tunne, loodan, et see ei jää mind nüüd kiusama.

Selgub, et ma pole ainus, kes arvab, et selle ristmiku ehitamisega on puusse pandud. Ebaloogiline ja -turvaline kiirteele sõit, nähtavust pole ollagi. Parafraseerides kindlustusklassikat – järsku ilmub teele ei tea kust auto nagu siil udust.

Aga Luksemburgi politsei ja päästeteenistus olid nobedad ning asjalikud.

Meie perele selleks aastaks igatahes põnevatest sündmustest aitab, aitäh. Supsik saab teisipäeval kipsist lahti. Mina püüan lahti saada palavikust, pingest ja paanikast.

Pilt on muidugi Google oma.

Üks pilt rääkivat rohkem…

…kui 100 sõna.

 

Taustal teine meie selle pühadevahe kangelane ehk jõulupuu, mis vastavalt selle talve trendile korra ümber kukkus.

Sedasamustki, et…

…viimaste sündmuste kokkuvõte lükkub sobiva kirjatuju puduumise ja sellele lisandunud tüütu peavalu tõttu järgmisesse aastasse. Luban, et siiski mitte terve aasta võrra edasi :)

Olgu siia lisatud vähemalt eilne väike hetk sarjast “tulevik polegi nii tume ja noorus lootusetult hukas”. Algkooliealised poisid mängisid väikesel kõrvaltänaval paugutajatega. Valmistusin mõttes sõjaks ja sõnelusteks, aga juhtus hoopis midagi üllatavat. Nähes meid Supsikuga lähenemas, tõmbasid kutid ontlikult kõrvale ning kõige pätuma väljanägemisega poiss ütles: “Tere! Me teeme väikese pausi teie turvalisuse huvides.”

…

Ohutut ning viisakat aastavahetust kõigile!

mis kell postiljon (käib)

…ehk pühendusega väsimatutele otsijatele, kes ikka ja jälle siia satuvad

mis kell postiljon
mis kell postiljon
mis kell postiljon käib?

kas tööpostil on
üldse postiljon
või see nii ainult näib?

kelle kostil on
minu postiljon?
kuhu kirjake jäi?

mis päev postiljon?
mis kuu postiljon?
jälle aasta on läind…

Põhjuse leiab alati

Olen seda lugu elust enesest juba korduvalt tsiteerinud, aga jälle on põhjust korrata.

Näinud üks püsikunde puhvetis juba mitu päeva väga hapu või suisa kurja näoga teenindajat ning küsinud: “Vabandust, kas te kunagi naeratate ka?”

Vastaja nägu läinud veel rohkem vissi: “Pole nagu põhjust.”

Põhjuse naeratamiseks leiab alati. Lavastasin kord Noarootsi gümnaasiumi trupiga Torgny Lindgreni “Mao tee kalju peal”, sest mida muud sa algaja lavastajana rootsi keele ja kultuuri süvaõppega koolis ikka teed kui head Rootsi asja, millest endal nii teatrilaval nähtust kui raamatust loetust sügav jälg hinge jäänud. Kärpisin dramatiseeringut, et tükk ajaliselt kooliteatrite festivali raamidesse mahuks, püüdsin võimalikult palju ära kasutada õnne, et mul olid juhendada noored, kes teadsid Rootsist ja rootsi keelest rohkem kui mina, leiutasin napi, aga enda arust väga lööva ja multifunktsionaalse, rippuvate kaltsuvaipadega lavakujunduse jne. Olime kõik väga tõsiselt asja juures – algajad näitlejad, mina ja mu assistent ning hea sõber, kel Rootsi (ja Noarootsiga) omad soojad suhted. Aastaid hiljem tundub see paras julgustükk, aga tegelikult oli meil väga lõbus :) Seda enam on veider meenutada, et üle-eestilise festivali žürii juhtis tähelepanu, et lavastuses tundus kõik liiga rusuv ning mustades toonides, keegi veel mainis tagasisidekoosolekul, et mis te, noored, halate, isegi küüditatud elasid oma elu, tantsisid, laulsid ja tegid lapsi…

Põhjuse üleolevaks käitumiseks või ebaõiglaste hinnangute andmiseks leiab kahjuks sama lihtsalt. Elus. Paberil. Blogis. Elus jääb see minu-sinu-tema-nende vahele, paberil või blogis satub aga kauaks avalikkuse silme ette. Ka siis, kui kustutada.

Olen mõelnud, kas peaksin a) lõpetama (nagu paljud on teinud, et end negatiivsetest emotsioonidest säästa) ühe blogi lugemise, mille autor suhtub samas piirkonnas elavatesse rahvuskaaslastesse (viimasel ajal) minu jaoks ehmatavalt üleolevalt ja/või ülekohtuselt, b) jätma nimetet blogisse autori stiili jäljendada püüdes teravaid kommentaare (nt kindlasti koos protsentidega), samas avaldades kahetsust, et ta ei näiteks viimasele üritusele tulnud, sest oligi ilus ja tore, või siis väljendama erakordset rõõmu, et ta ei tulnud, sest kindlasti leidnuks taas mustmiljon viga, c) saatma kena kirja küsimusega, kuhu koer on maetud või d) ignoreerima, sest midagi otseselt halba ei ole öldud…. aga aeg-ajalt on napp ja kauge vihje valusam kui täpne ümberjutustus.

Ma ei viita. Kes teab, see teab niigi. Ja kes ei tea, see ei hakka ilmselt ka otsima. Rahu temaga. Mina ei tunne, et peaks vabandama. Olen ka juba üle viie aasta bloginud :P

Muide, mulle on ta stiil seni väga meeldinud, kuigi isegi üks keskmisest teravama skeptikusilmaga lähedane tunnistas kunagi, et ei mõista, miks ta kõike nii mustades värvides näeb. Olen vist mustast huumorist nii läbi imbunud, et enne ei märganud, kui enda ninaots mustaks sai :)

Should I smile and wave now?

Sven Grünberg on mulle alati nii muusiku kui mõtlejana meeldinud. Tsiteerin ERR uudist: “Aega mõtlemiseks kõigele heale tuleb helilooja arvates kas või vägisi võtta, et tunda end inimesena ja suhelda sõpradega silmast silma.“

Naeratagem siis, sest põhjuse leiab alati. Volk läinud kord poodi ja ostnud ühe pliiatsi, et oleks põhjus sõpradega klaase kokku lüüa. Lähen minagi poodi, sest ka parim plaanimajandus veab lõpuks alt ehk iga pikkade pühade eel (meil siin puhkavad ka poemüüjad) umbselt täidetud külmkapp saab kord tühjaks.

minu inimestele

neist kingitustest, mida ma ei saatnud,
neist kaartidest, mis sahtlipõhja jäid,
kust lugeda te võinuks sõnu häid,
ma olen pikki päevi mööda vaat’nud
ja mõelnud: oh, ma hoolimatu täi…

ei armasta teid sellevõrra vähem,
võib-olla hoopis rohkem – siin on konks -
te tulite mul tihem’ kui kord karu kati pähe,
teil’ olin kas siis mõttes või siis päriseltki lähem…
(siinkohal sobib vahuveinilonks)

sai jagatud nii leiba, tööd kui mütsi,
nii mõni muregi sai ära jagatud
ning öeld’: kõik laabub, mis ma ütsi’,
saab puhatud ja välja magatud…

et homme tuleb jälle päev, on tagatud

Kes minevikku ei mäleta…

…, see ilmselt ei blogi.

Tuleb aeg-ajalt meelde küll, et on üks koht, kust oleks hiljem hea vaadata, mida ma N ajahetkel parasjagu tegin, aga kroonika kirjutamine jääb unarusse, kui on nii kiire, nagu ma elaksin jälle Eestis. Vahemaad on enam-vähem samad, aga Saka või Nõo asemel on tulnud käia Brüsselis ja Lihula asemel edasi-tagasi Luxembourgi vahet tihedamini kui iial varem.

Jõõõõõuuu-luuud, jõuuuuu-luuud!

- 21. november. Saabub eitus ühest toetusprogrammist. Kohe samal päeval taotlus teise kohta ja teine kohe järele.

- 22. ja 24. november. “Meloodiliste tortide” proovid. Päeval ei puhka ega mängi. Supsik proovides kaasas. Esimesel korral on tal mängukaaslaseks M, teisel korral nutt. Neljapäeval enne proovi juuksur K juures, maha jääb päris palju juuksekarvu. Minu omi. See, mis alles jääb, on üle väga pika aja päris minu värvi.

- 23. november. Mäluauk. Selles mõttes, et enam ei mäleta, mida ma tegin.

- 25. november. Õhtul rongiga Brüsselisse. See käib tegelikult nii, et mina ja Supsik rongiga Luxembourgi, väike ajaviitmine Gare’i avenüül, siis postimaja kõrvale parklasse ja seal toimub hargnemine ehk Supsik isaga koju tagasi ning mina Brüsseli rongi. Perroonil kohtun laulukaaslase MM-ga, kes läheb korbinaistega pidusse. Sõit on lõbus ja väljume mõlemad Schumani peatuses. Öömaja perekond R juures. Enne und veel poolteist tundi lauluharjutust värske Euroopa Eestlaste Koori liikme J-ga, kes tahab enne järgmist laagrit teistele järele jõuda. Vara tuttu.

- 26. november. Esimesed laulutunnid Belgia väikeste eestlastega saatkonna majas. 88st on kohal 75 ja 99% nendest kohe tahavadki laulda. Selle üle, et mõni esimeses tunnis ukse juures seisab või pisarsilmil otsa vaatab, üldse ei imesta. Lõuna MA-ga kuulsas Terrasse’i puhvetis. Üllatuse-nimeline salat on hea, aga Belgia teenindus mind oma ükskõiksuses ei üllata. Kohvi- ja konjakiraha jääb neil saamata, sest neid ei õnnestu isegi mitte tellida. Jooks rongile. Schumani peatuses on aga ümberehitustöö igikestev (vähemalt kaks aastat kestnud ning lõppu ei ole näha), seega ei tea kunagi ette, milliselt teelt rong väljub. Ma pole ainus loll, kes maa all kolmel korrusel saepuruplaatidega vooderdatud koridorides trepijooksu teeb ja on sunnitud ikkagi järgmist rongi ootama.

- 27. november. Operatsioon “maja puhtaks” ehk võitlus tuuleveskitega. Kas ma seda ikka olen öelnud, et meil on (jälle) ehitustööd? Mitte et eelmised oleks kõik lõpetatud, aga ilmad on sisetöödeks paremad kui välitingimused. Tegelikult on see kohutav, kui palju on inimestel asju! Ning kui neid on vaja eest ära viia ja paigutada, saab igast tühisest asjast hiiglane. Aga keldrist leiab tee üles esimene jõulukaunistus ehk põlevate täpikestega torn. Küünlad põlevad ja ilus on olla.

- 28. november. Mitte ei mäleta. Ilmselt toimetan teksti, mille tähtaeg ammu möödas. Pean aktiivset kirjavahetust Brüsseli laululaste vanematega (seda kinnitab mu meilikast) ja paljude teistega. Ei puhka ega mängi. Helistan 91-aastaseks saanud EJ-le, kes on sajandat käies märksa reipam kui mullu juubelipidustuste ajal. Selles valguses oleks minu poolt ikka väga piinlik väsimuse või tervisehädade üle kurta :)

- 29. november. Ikka veel ei puhka ega mängi.

- 30. november. Sama + õhtul rongiga Luxembourgi “Meloodiliste tortide” proovi.

- 1. detsember. Juba lõunast Luxembourgi, sest eelmisel päeval rong hilines ja sellega ma jääksin esinemisele hiljaks. Üle pika aja kallab vihma ja plaanist linnas tšillida ei tule midagi välja. Istume Supsikuga JMO kohvikus, ootame, millal A kursus lõpeb. Seal tunduvad need on mu elu pikimad 45 minutit olevat, sest laps keeldub minuga WCsse tulemast, aga teda ma üksi välja ka ei jäta.
JMO eskalaatorid on ehitatud saledate inimeste jaoks (mitte et ma nüüd ülemäära tüsenenud oleksin), kes ei kanna seljas süntesaatoreid koos statiiviga. Ega see mingi popmuusikaakadeemia pole :)
Esinemise ajal hakkab tööle tuletõrjesignalisatsioon, aga laulu me pooleli ei jäta. See on juba teine kord, kui eestlased Luxembourgis signa tööle laulavad :) Tegelikult on selgi korral ilmselt märksa proosalisem põhjus (mais koorilaagris oli anduri viga), aga sarnaste juhuste kokkulangemine on muljetavaldav. Kolmas kord veel ning pikaajaline traditsioon on sündinud. Tõsi, signalisatsioonist hullem on laulda üle lakkamatult lobisevate baltlaste. Raske on 20 minutit vait olla või tõmbuda korraks kõrvalruumi. Raske.

- 2. detsember. Kurb hommik ja mõned leinatoimetused. Kodubüroos on töine. Teen ka maja enam-vähem puhtaks. Magama reedese päeva sees ei jõua ning hommikul tuleb ärgata kell 6.30.

- 3. -4. detsember. Nädalavahetus, mille sisse mahub umbes 8 tundi rongisõitu, 30 min trammisõitu, 1 tund taksos, samapalju autodes, poolteist tundi kiiret kõndi, 7 tundi tõhusat muusikaõpetust kahes riigis kokku üle 120 lapsele (paljud on haiged või puuduvad muul põhjusel) ja ühele täiskasvanule, mitu tundi korralduslikku sebimist (sh ralli toolikäruga, teate küll, see millega saab korraga 10 tooli punktist a punkti b transada ja millega ma omandan pühapäeva lõunaks flaami kultuurikeskuse kitsastes lavatagustes ruumides juba märkimisväärse professionaalsuse), maitsev ja romantiline õhtusöök esimese tudengipõlve kursusekaaslase LRM juures koos MR-ga (ehk 1968. aasta tüdrukute eri) ning kiire külaskäik kohalikku tantsuklubisse, kus meie ja tolle õhtu DJ muusikaline maitse sugugi ei ühti, mis ongi hea, sest saame talutaval ajal magama.

5. detsember. Hommik algab klaasikildudega ja guaššvärviveeuputusega (ilmselt aimate, kes on põhjustaja). Totaalset väsimust trotsides toimetan teksti kallal, jagan Belgia ja Luksemburgi laululaste vanematele viimaseid jõulueelseid juhtnööre, kinnitan ära Bonni sõitjate nimed (ja unustan esimese hooga kaks esimesena registreerunud inimest maha, aga kõik laabub). Supsikuga Bastelstubes ja biopoes. Seekord ilma suurema jonnita.

- 6. detsember. Üsna tubane päev. Keegi ei puhka. Supsik mängib.

- 7. detsember. Juba veidi parem. Võib öelda, et 27 lk teksti, mille puhul tuli arvesse võtta seda, teist ja kolmandat ning mis on käinud parandusteks-täiendusteks tellija ja minu vahet, on lõpuks sealmaal, et võib öelda “tehtud”. Edasine on juba dekoratiivkosmeetika. Supsikuga mäe otsas “Hello Kitty poes” (KIK-Textil-Diskont), kust ostame seitse jõulukuuli sama raha eest, mille eest Bastelstubes saaks ühe. Selgub, et Trieris ei saa kuskilt rentida bassicombo’t, sest neil ei ole või nad üldse backline‘i asju pick-up meetodil ei rendi (saad ainult täisteenuse osana). Luksemburgi helimehed samal päeval muidugi kirjadele ei vasta, hea, kui nädala jooksul midagi tuleb. Kirjutan ka tuttavale Euroopa Kooli muusikaõpetajale ja koorijuhile, kas tema ehk oskab aidata, ta ka bändimees ning palju tuttavaid muusikuid. Paanikat vähendab loootus, et bänd saab hakkama ka DI-Boxiga. Ja 10 päeva on aega…

- 8. detsember. Pole veel keskpäevgi :) Igatahes on see lisaks kõigele muule ka pesupäev ning peaks kohe ära kasutama hetke, et ei saja. Pärast kuiva ning päikeselist sügist on muidugi äärmiselt kohatu vinguda, kui korraks väheke vihmasem periood tuleb, aga ega eestlane saa ju hetkeilmaga rahul olla :P

Ei luba, et siit enne pööripäeva tihedat ning mõttestatud teksti lugeda saab, sest jõulupaanika nüüd alles algab. Rahutust suurendab teadmine, et korralikel inimestel on jõulukingid juba ostetud ja/või valmistatud, kaardid saadetud ning kuused ehitud.

Brot und Spiele!

On perioode, mil ma üldse ei viitsi kokata. Eriti peres, kus ühe liikme poolt kõlbulikuks tunnistatud menüü sisaldab praekartuleid, spagette juustuga (ja vahel ka lihtsalt ketšupiga, aga muukujuliste pastatoodete pakkumist võetakse kui solvangut), “kollast suppi” (nn kukesupp, mida on odavam ja parem kodus teha puljongist ja tähe-, numbri- või lillekujulistest pastatoodetest, siis saab ka täpselt ühe-inimese-portsu, kuna ma ise kukesuppi pärast lapsepõlve ja kahe lapse järel enam väga ei taha…), pannkooke, ube tomatis, tatart, valitud sorti jogurteid ja krõbinaid. Ok, õnneks sööb ka puuvilju, värskeid porgandeid ja kurke.

Eile tegin kõrvitsasuppi, mis oli kollasemast kollasem, aga see kollane supp preilile ei sobinud. Meile igatahes maitses. Panin tükeldet kõrvitsa, ühe porgandi, veidike sibulat ja kröömikese küüslauku pannile, hellitasin veidi väheses õlis ning siis keetsin potis pehmeks. Vett lisasin tunde järgi. Mikserdasin, ajasin uuesti kuumaks, lisasin sulatatud juustu ning sortsu vahukoort. Soola, pipart, ei muud. Kindlasti on kuskil miljoneid sarnaseid retsepte, aga ma tegin tunde järgi. Kõrvitsa-püreesupp on ka üks väheseid suppe, kuhu ma hakitud värsket peterselli peale ihkan.

Täna on menüüs vasikaliha leivakastmes. Ma raatsisin viimati vasikaliha osta viimasel raseduspäeval. Panin liha kappi ja läksin sünnitama ning kuna olin ära viis päeva, pidid lapsed ilma minuta selle ära küpsetama. Meie tänava Edekas maksab vasikaliha kilo nats alla 30 euro. Ei kutsu ostma! K ütles, et ühest Trieri hulgilaost saab odavamalt, aga ostmiseks pead seal liikmestaatuses olema, niisama tänavalt sisse minna ei saa.

Teisipäeval pakuti Auchanis vasikaeskaloppi soodushinnaga 17.90 (mis ta nüüd nii väga soodne, aga muidu on ikka nõks üle 20) ning ma ei suutnud vastu panna! Neli ja pool aastat olen ma seda hetke oodanud… 

Vasikaisu hakkas tegelikult juba varem väljakannatamatuks muutuma. Eelmisel reedel oli Trieri K mehe sünnipäev, kuhu end lahkesti hea nõu ning kuldsete kätega appi pakkusin. Peo teemaks plahvatas ja jäi Brot und Spiele!, seega pakkusin muuhulgas välja ka vasikaliha-hautise oma vanaema moodi.

See käib nii, et vasikaliha pruunistatakse õlis kas pannil, malmpoti põhjas või ahjus ning hautamiseks lisatakse vett ja paar viilu rukkileiba. Kui liha on pehme ja leib lahustunud, lisada soola ja pipart vastavalt maitsele, veidike suhkrut (kui tundub hapu, sõltub ka sellest, kas kasutatud leib oli hapu või magusam) ja natuke rõõska koort, kui on soovi. K pani sünnipäeval hapukoort, aga selle intensiivne maitse mõrvas vasika teist korda. Samal põhjusel ei tohiks liialadada ka maitsetaimedega.

Juurde sobivad mulgi kapsad ja keedukartulid. 

Leiva ja tsirkusepeo menüüs olid veel Luksemburgi eestlaste I ja J koduleivad, mis läksid nagu soojad saiad :) Erinevad leivakatted, suurepärane seljanka, mida me tegime eelmisel õhtul nii, et K-l oli retsept lahti, aga lõpuks kujunesid kogused nii, et K küsis “kas nii” ja mina vastasin kas “jah” või “veel” või “vähem” (mitte et ma oleksin täpselt teadnud).

Ma ei saanud ka seljankasse väga süveneda, sest pidin samal ajal küpsetama kuulsat rukkujahuga “pohmellikooki” (mille retsept on siin kuskil, otsige) 35 inimesele ehk kolmekordses koguses. Võõras köögis ja ahjus kujunes nii, et iga kiht kerkis teisest veidi erinevalt, aga kreemi ja ohtra immutamisega saavutasin täpselt sama tulemuse nagu alati. 

Sünnipäev möödus väga kenasti. Perenaine oli kogunisti Rooma kleidi soetanud ning valmistanud ette viktoriini leiva, tsirkuse, Rooma ja Eesti teemadel. Mõned lõbusad mängud tegime veel (kaardimängu ringis istumisega ja jõkke-kaldale töötluse “Fluss-Ufer-Mosel“). Tavaliselt nad sünnipäevadel istuvad, söövad ja joovad, enamik olid väga meeldivalt üllatunud vahelduste üle. Tulin ise vara ära, sest laupäeval oli vaja varavalges rooli istuda ja lastega proovi teha ning esineda, aga jõudsin 5 tunni jooksul kindlasti rohkem saksa keelt harjutada kui viie viimase kuu jooksul kokku. Üksiti tutvusin ka juba 25 aastat Saksamaal elava soomlannaga. Apua, soome ja saksa keel kippusid omavahel ikka päris sassi minema. Ei lähe ju esimest enam väga vaja…