“Ma ei tule välja!”

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub nädalavahetusel Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?

Rõõmsaid jõule!

Ma pole ainus, kes arvab, et ilm on hukas :)

Detsembris, kui laps A ja J siin olid ja me väga vihmase ilmaga Mudamis käisime, oli peaaegu samasugune ilm…

Tänased Kulka taotlused suutsin lõpetada 2 minuti asemel 2 tundi enne tähtaja kukkumist. Muidugi ei ole asjade viimasele minutile jätmine iseenesest sugugi kiiduväärt, aga kuna paljud muidu lenneldes minevad tööd nõuavad mult praegu eriliselt suurt eneseületamist, on see ikkagi tubli sooritus. Ja kui ma oleksin need saatnud näiteks üleeile, mine tea, kas oleksin siis eelarves ühe olulise kulurea kadumist märganud.

Nüüd saan kohe eriti heldinud pilguga vaadata Supsikut koos isaga meisterdamas papier-mâché meetodil kaussi :)

Eile, kui Supsik üle pika aja minuga koos hirmsasti tikkida tahtis, mõtlesin taas, et kuidas ma küll võisin kunagi arvata, et minust võiks saada algklasside õpetaja. Mu kannatus väikelaste käsitöö ja meisterdamise juhendamisel on ju olematu! Laulda on nendega ikka lihtsam. Vist :)

Kui tekstiilikunstnik südame nr 2 valmis nõelub, jagan teilegi.

Sisemist päikest otsides…

(sest kui väljas on märg ja külm, siis kuskil peab ju bright side of life peidus olema, onjueksju)

… laulsin mõttes Harry Egipti reklaamist tuntud viisi Ivo Linna häälega “Üks väike siiiiidrunilõik….”

… ja hammustasin sidrunilõiguga ohatise katki. Ülemise huule kohal asuva. Jah, see on võimalik! Esiteks on võimalik lisaks eriti karmile aprillikuisele topeltohatisele saada samal kevadel veel üks, sest sellel aastal lihtsalt on kõik võimalikud hädad natuke võimendatud. (Nagu Tartus Sparglis K-le lubatud – kui ma selle aasta üle elan, elan sama palju aastaid veel. Mida on päris palju – olgu see siis väljakutse mulle endale või ähvardus lähedastele.)

Kerge naeruteraapia inimestele, kes natuke saksa keelest aru saavad (tänu laps M-le, kes tuli korraks – õunakoogiga ning oli niisama olemas):

Ei saa me ilma ilmavinguta

 

Kole asi tuleb jälle. Nii suuri numbreid ei ole minu ettekujutuses olemas, kui mitu millimeetrit tunnis täna õhtuks vett lubatakse. Oleks, et korraks, aga sama asi jätkub seni, kuni yr.no pikk ennustus ulatub. Eile korraks näidati pilvede vahelt päikest (näljasele ei või ju korraga palju anda), loodan, et inimesed Umgebung‘is ikka said ikka mõne tera D-vitamiini sünteesitud ning muru ära niita. Ega see varsti enam ei kasva ka, mädaneb lihtsalt maas ära.

Minu tuju aga kalamaksaõliga ei paranda. Isegi vein ei aita, ma lihtsalt ei jaksa seda nii palju juua.

Eurovisiooni võitsid Petra Mede, Malta, Holland ning Ungari. Tõsiselt, mul on nii hea meel, et ebatüüpiliste eurolugude või esitusetega nii kõrgele kohale jõuti. Birgitist lihtsalt kahju – väga puhtalt esitatud, aga… Vana BBC euroiroonik Graham Norton ütles, et tubli, aga laul oleks võinud 1970ndatel Luksemburgi esindada ning ma pean tunnistama, et olen temaga nõus :P

EBU võiks aga punktide edastajatele sõnad peale lugeda, et ei ole vaja enne numbrite hääldamist seda mittemidagiütlevat formaalset või suisa piinlikku kiiduila.

Selmet loodusesse minna, tuleb end taas tubaseid töid tegema sundida.

Over and over

Kui ma eile naiste lauluproovist koju jõudsin, kõrvus kummitamas Luxembourgi pingviinilugu aastast 1980, oli Eurovisiooni I eelvoor juba alanud, et mitte öelda lõppemas. Pole juba aastaid laule ette kuulanud, vaid lähenenud puhta lehena. Erandiks Eesti lood, mis ikka kuskilt varem kõrva hakkavad.

Eilse kokkuvõtteks: kõik kandidaadid olid väikeste eriti veidrate eranditega kas 1) Euphoria üldse mitte, vähem või veidi rohkem õnnestunud järglased või a) kleidiga lava külge kinni jäänud naiste ballaadid. Kummastki kategooriast jäid kohe meelde kaks asja: Belgia diskolugu (mulle hirmsasti meeldis tantsutüdrukute nurgeline koreograafia ning kui noor italjaano oma väikeses ebakindluses siiralt silma vaatab, siis mina oma labajalavalsiga eest ära ei jõua, andestan isegi kõik mustad noodid ning luban pool Valloniaga kitkutavat kana vabale jooksule) ja Moldaavia laulja “kerkiv kleit”.

A oli salvestanud Birgiti etteaste. Kenasti laulis, ei oska otseselt millegi kallal norida, aga midagi on selles loos ikka kas puudu või üle, lihtsalt ei kõneta mind. Meelde ka ei jää, kuigi juba võiks. Must-valge algus oli väga maitsekas.

Ja üldse, kuni see vihm ei lakka, ärge lootkegi, et ma vingumise lõpetan. 25. maiks lubab yr.no suisa 6 kraadi sooja!

Imse vimse spindel

Tunnen end nagu ämblik, kes tatsab üle maailma tuntud laulus vihmaveetorus ülespoole, siis uhub vihm ta alla tagasi ning kui päike tuleb, hakkab ämblik uuesti üles ronima. Die Hard.

Nagu pildilt näha, ei ole põhjust ronima hakata. Pea nädala jagu eelnevaid päevi on olnud samasugused. Elu kui vihmametsas, ainult märksa jahedam. Täna on nii lappniiske, et tuli kaminas ei lähe ka põlema. Isegi süütamiseks mõeldud vürflid, mis muidu lahinal leegitsevad, hingitsevad, kuigi kõik siibrid on valla. Mitte miski ei tööta, sh ei saa osta Ryanairi piletit, veebilehel teatati olevat some difficulties.

Vaimne ilm mu sees on samasugune. Kui on olemas keegi, kellele valmistab siirast rõõmu näha mind kergesti haavatavana, õnnetuna teadmises, et mu tehtu ei vasta ootustele ning saamatuna olukorra parandamises, siis tema tähetund on saabunud. Küsigu midagi mõttetut (näiteks miks ma kurgi ostmata unustasin) ja ma lähen kohe nuttes vasemale ära.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Eks vist rohkem iseendale, sest lugejaid käib siin järjest harvemini. Vähesed inimesed, kellega päris elus kokku puutun, on vähemalt hoiatatud, et ülevoolavat rõõmu ei maksa oodata.

Võiksin ju kirjutada eilsest – natuke logistiliselt logisenud, aga siiski armsast emadepäevakontserdist, sealhulgas Supsiku debüüdist Luksemburgi Eesti Kooli tantsulastega, aga ei ole seda tuju kuskilt võtta. Pealegi tuleks kuuldu kirjeldamine märksa ausamalt välja neil, kes tulid ja vaatasid, minul oli eile mitmetel põhjustel üsna pingeline päev ning ma vist näen kõike ka praegu kallutatud värvides.

Hetkel ei sajagi.

Hämä-hämähäkki…

Rajale tagasi ronides

Kui enam aru ei saa, kas oled ramp- või juba surmväsinud, aga kõik muudkui kuhjub, on läbikärssamise ennetamiseks targem pidurit tõmmata ning võtta korraks aeg maha. Eriti siis, kui oled mõttes juba lubanud endale kolmapäevaks vabama päeva, aga kolm esimest tundi vastad meilidele, millele on kohe vaja vastata. Siis inertsist ka neile, millega ei ole üldse kiiret. Ja siis hakkad pisiasjadele üle reageerima ning lõpuks tekib totaalne vaimne ja füüsiline lühis.

Täna on reede õhtu ning ma olen juba peaaegu välja puhanud. Memme on Supsikuga pikki tunde veetnud ning mina endale hindamatu väärtusega mittemidagitegemise hetked saanud.

Mööduva nädala hoiatus tuleb toiduteemaline. Esiteks võite A4 tee kõrval Aire de Longeville “restoranist” Flunch võimalikult kiiresti mööda sõita. Aga mul läks kõht teel Strasbourgi korraga väga tühjaks ning esmaspäev oli see päev, mil ma ei jaksanud ise söögitegemisele mõeldagi. Flunch on koht, kus ka kõige roosamate prillidega ei leiaks toitu kujutava pildi ja tegeliku väljanägemise vahel ühtegi sarnasust. Toidu tellimise viis meenutas mulle endisageseid kaubamaju, kus tuli esiteks seista ühes järjekorras, sealt kirjutati välja tšekk, siis tuli minna kassasse, maksta raha ja kobida kolmandasse kohta kauba järele. Selles “restoranis” oli esimene ja kolmas punkt sama tädi, aga talle tuli uuesti läheneda poolkaarekujulise leti teiselt küljelt. Huvitav, kas ta saab ka kahte palka, tellimuste vastuvõtja ja koka oma?

Trieri Kockelsbergi restoranis võib ka söömata jätta, pigem võtta lihtsalt tass kohvi või klaasike veini ning vaadata linnale ülalt alla. Restorani seltskond oli omaette kultuuriväärtus – näis, et kõik teised kunded olid seal käima harjunud ilmselt juba lapsepõlvest peale ja see pidi olema väga ammu. Igatahes tõmbasime me ka koos memmega keskmise vanuse piinlikult kõvasti alla :) Toit igav ja kuiv, meie 12-16-euroste taldrikutäite kõrval oli lapse 5-eurone praad ainsana oma hinda väärt.

Pool kolmapäevahommikusest tegemata asjade paanikast on maas. Teise poole maandamine läheb loodetavasti natuke valutumalt.