…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.
Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.
Laps A pakkus eile, et peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.
Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.
Ilmaennustus pakub nädalavahetusel Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?


