Kähkukas

Äsja lõppes meil Wildes menukas kontsert. Ja küll on tore, et õnnestus korraks internetti siseneda. Olen Luxis, raudteejaama ees, Hot City wifis.  Istuda pole kuskile, seisan püsti :P Kirjavigade jm eest ei vastuta.

Kodu on meil jätkuvalt netivaba, kuna esimene väljavalitu (mul ei tule teenusepakkuja nimi kohe meeldegi, aga nimetagem teda turuosa järgi kohalikuks “Elisaks”) saatis lõpuks, kahe nädala pärast alates tellimisest, kirja, et nende võimsused siinkandis on ammendatud (selle vastuse oleks võinud ju e-postiga kiiremini saata). Nüüd on päring kohalikus “Elionis”, kelle internet siin ka enne oli ning kellel võimsust jaguma peaks. Kui ei, siis tuleb küll Eestist Volli kohale tuua, kes paneks meile oma antenni püsti :D

Ei teagi kohe, millest alustada, sest ei teagi, kus see algus on. Veel vähem tean, kus on ots. Sest tegemist vajavatel töödel ei ole otsa ega äärt.
Alguses oli plaan, et panen iga päev midagi kirja, aga päeval ei ole aega ja õhtuks olen surmväsinud. Trükkimine pole just kerge ka, sest käed on “päris” töödest (transamine, värvimine, kraapimine, kaevamine) ümmargused, sõrmed ei kuula sõna.
Kolimisest siis veel. Kolmapäeva õhtul viisime ära kaks kaubikutäit. Õnneks saime appi ka ühe mehise kätepaari, A töökaaslase M. Kuna istekohti oli kolm, siis esimese koormaga käisin kaasas mina ja teisega laps A, kes üksiti ka kohe Trieri jäi.
Ööseks jäi rendiauto vana kodutänava lõppu parklasse, enne südaööd jõudsime kõik uude koju. Laps A oli pööningukorrusele teinud valmis mõlema suur õe magamisasemed. Madratsitele, kuna voodiraame ei hakanud ju keegi ometi kokku panema.
Supsiku voodi sai muidugi kokku pandud ja väsinud imik jäi rahus magama.
Meie saime unele vist kahe paiku. Endised majaelanikud kummitamas ei käinud, kuid uni jäi siiski vastikult lühikeseks.
Esimesel hommikul viis A lapsed autoga kooli, viis rendiauto tagasi ja läks Pulvermühlesse, et värvida viisakalt üle laste tuba ning pakkida viimaseid asju. Mina jäin Trieri ja hakkasin tasapisi asju paigutama. Peaaegu kogu kola sai alguses paigutatud tulevasse M tuppa ning sealt hakkasime neid siis laiali jaotama. Neljapäeva lõunal oli igatahes tunne, et see tuba ei saa mitte iialgi tühjaks :)
Õhtul tulid lapsed esimest korda rongiga koju.
Ja et meil igav ei hakkaks, siis suutis Supsik endale esimest korda korraliku nohu hankida. Vahest sai tõmbetuult juba üürikorteris, kuna seal olid viimastel päevadel sooja ilmaga kõik aknad valla. Igatahes ärkas ta neljapäeval õhtul kella 22 ajal suure nutuga, sest hingata ei saanud. Kartsin, et tulebki täiesti unetu öö, aga pärast Humeriga loputamist jäi ta lõpuks süles magama ning enne hommikut ei ärganud. Nüüd olen iga päev mitu korda Humerit kasutanud ja tilgutanud Carmolist “kaisu” peale (Kirsi käsitöönukk, kuhu talle siiamaani meeldib magama jäädes oma nina peita). Nüüd ta kõikidel Humeri kordadel enam hullunult ei röögi - nagu taipaks, et see talle tegelikult head teeb. Aga igatahes on ta tõbise lapse kohta väga hästi “käitunud”. Olen saanud ikka asju teha, mitte ainult lapsekandmisega rakkes olnud. Samas, eks tule teda kanda ka, sest meil on ju neid korruseid nüüd nii palju…
Esialgu hõiskasin, et ega me eriti remonti tegema ei pea, siis tegelikkus on veidi teistsuguseks kujunenud. Loomulik, sest esimeste põgusate külastustega ei selgugi kõik head ja vead.
Esimese asjana sai ette võetud köök. Rolf ja tema kaasa olid eriti kirglikud suitsetajad ning isegi viimastel päevadel ei viitsinud nad selleks puhuks õue minna. Liitke kujutluspildile aastatega kogunenud gaasitahm ja köögirasv :P Pärast värvimist ja tuulutamist on õudne hais peaaegu kadunud.
Nädalavahetuseks sai M tuba suuremast kolast puhtaks ning ka väiksemad asjad jaotatud nendesse tubadesse, kus nad olema hakkavad. Kuna esmaspäev oli siin ka vaba (teine nelipüha), siis edenesid asjad päris jõudsalt.
Laps A sai oma toa mööbli ilma suurema abita ise kokku monteeritud, boyfriend pani kokku trummid ja aitas raskeid kaste tassida. Õnneks ei tahtnud A oma ärklikambrit remontida - loosi läksid eelmise elaniku romantilised värvipritsmed ja kiri “Noemi”.
Seevastu põhjaliku uuenduskuuri teeb oma toas M, sõbranna C käis abiks ning ka kõik teised said käed värviseks. Kahjuks lõppesid vabad päevad ja ka värv sai otsa. Laega on ok, kaks seina ootavad teist värvikihti ning kaks seina on veel värvimata. Seniks põõnab M veel pööningul.
Värvimist ootavad ka elutuba ja meie magamistuba.
Keldrist leidis A plaadi maja ehitajate nimedega - Heinrich Zimmer ja Anna. Üksiti on olemas ka vanad plaanid. Maja ise on 1884ndast ja juurdeehituse projektil on aastaarv 1904.
Aias olen nokkinud kivide vahelt ja pealt sammalt ning püüdsin pärast põlvekõrgue umbrohu kitkumist ka peenranurka kaevata, aga kuna see koht pole vist aastaid labidat näinud, siis ei taha töö üldse edeneda. Pealegi on maapind täis aia peal kasvavate ronitaimede juuri.
Aia alumises osas on ka rohi põlvini, aga trimmeriga pole kellelgi veel aega tutvuda. Lisaks otsustasime ära lammutada ilmselt Rolfi tütrele ehitatud jahionnikese, sest lauad on pehkinud ja selleks ajaks, kui Supsik ronimise ikka jõuab, mädanevad nad ilmselt sootuks.
Päike paistab hoovi laiguti teatud kellaadgadel - nii et kui vähegi aega oleks, siis saaks ka päevitada.
Peaaegu kõik eluks vajalik on käe-jala juures - lasteaed ja algkool, muusikakool, igasugused arstid, apteegid, isegi matusebüroo :D  (Vahelepõikeks mainin, et A nägi poes müügil surnuaiakultuuri ajakirja. Igati trenditeadlikud inimesed need sakslased…) Mitu juuksurit, pagaripoekesed, väikesed söögi-joogikohad. Üks pizza sai laupäeval ära ka proovitud. On ka Raucherlokal’id - kuna paljudes kõrtsides ei ole suitsetamine enam lubatud, siis on kirglike suitsetajate jaoks mõned kohad sujuvalt ümber nimetatud. Lähedal on üks Gäststatte, mis reklaamib end suurte siltidega “nicht Rauch-freie Gäststatte”). Ja loomulikult on olemas kebab’i baar!
Kohe meie maja vastas on pisike nummi hotell Alte Villa. Me võiks seal nalja pärast ühe öö veeta ja vaadata, kuidas elu meie majas ka kõrvaltvaataja pilgu läbi tundub :)
Mõnekümne meetri kaugusel on kaks poodi - Edeka/Neukauf, mis väljast paistab pisike, aga seest on suur ja hea ning säästuka-tüüpi Plus. Mõnesaja meetri kaugusel on teinegi säästukas, Lidl, ning teisel pool jalutuskäigu kaugusel Bio-plus. Ebameeldiv, et Plusis ei läinud läbi mitte ükski pangakaart, ei Eesti ega Luksemburgi oma. Isegi mitte krediitkaardid. Absurd - nagu oleksime kuskil Aafrikas. Või siis Leedus aastal 1997. Mistap tuleb sularaha alati sukasääres hoida. Sama probleem ilmnes ka automaadist rongipiletite ostmisega - kuukaardi jaoks tunnistas masin ainult kohalikku EC-d, samas avalehel on kõikide tuntumate kaartide logod.
No ja Mosel ikka Alzette’iga võrreldes täitsa jõgi. Merd see küll ei asenda, aga parem ikka kui veel vähem kui mitte kui midagi :)
Maja kõrval pargis käib vilgas elu - kui seal ei ole parasjagu kohalikke noori, siis vanad jõmisevad ikka. Vahel võetakse lihtsalt paar õlut ja võileivad, aga eile läks lausa lauluks. Samas on kõik sõbralikud ning kuna pargi ja meie aia vahel on kõrgepingekapi jaoks eraldi aiariba ning paks roheline põõsastik, siis tehku seal, mis tahavad.
Argipäevadel on liiklus tänaval üsna tihe, aga mind see üldse ei sega. Kui, siis kabriodega autopeded, keda on siin ikka igat masti - blondidest beibedest Jörbergi-vuntsidega meesteni. Selleks, et muusika lahtises autos keset muud tänavamüra ka kuuldav oleks, peab see olema eriti põhja keeratud. Ja see on kole. Valikus on kõike - Timbalandist Queenini, aga enamasti kole saksa techno a la Scooter, sekka igasugust Türgi diskot :(

Supsik on vaatamata oma nohule üsna tubli laps olnud. Mõnel hommikul magab rahus 8ni, nüüd on 2 hommikut kell 6 üleval olnud - nagu tal oleks ka vaja kooli või tööle minna.
Värskemad kombed on “idamaade tants” - selili lamades, käed üleval, puusade ja keha liigutamine. Vahel lisanduvad ka pea liigutused ja kolmas “kombinatsioon” on koos jalgade ja käte liikumisega. Uued asjad on ka roomamisele sarnane tagurpidi liikumine, ihaldatava objektini jõudmine omamoodi väga vilunult edasi-tagasi keeramistehnikat kasutades ning istuvast asendist kõhuli laskumine. Eilse seisuga hakkas ta oma india-araabia tantse ka istudes proovima. Endal on kole lõbus.
Nohu ajal keeldus ta oma voodis iseseisvalt magama jäämisest, aga eile oli kõik jälle rahulik, kartsin juba, et süles magama jäämine saab harjumuseks.
Viimasel ajal on nii, et “tahke” toidu juurde ta kohe juua ei taha, piimapudeliga võib läheneda toidukordade vahel. Paar-kolm pudelitäit kulub, ülejäänud tuleb kausist ja lusikaga.
Praeguseks kõik. Elu on lilleaed ja kibuvitsapõõsas.

Kolimisega on kadunud 3 kilo :D

Prantslaslik logistika

Äsja vahendasin muljeid, kuidas IKEAst võis leida kõike, mida veebi andmetel ei olnud ning laoriiulitelt võis leida ka neid asju, mida kohaliku laoseisu andmetel müügil ei pidanuks olema.

Täna hommikul pidi A ära tooma Auchanist ostetud trenažööri, sellele pidi nimelt Munsbachi lattu ise järgi minema. Kauba eest oli makstud. Viis meest otsisid ja otsisid - ei ole! Ka arvuti andmetel ei ole! Aga pood teadis, et on.

Tempel “kaup käes” oli juba paberile löönud. Tõmbas mees siis selle käsitsi maha ja kirjutas selgituse kõrvale. Raha antakse tagasi.

Imedemaa.

Kuidas nad veel pankrotis pole ja kuidas nad oma kassaseisu üle üldse valvata saavad?

(Supsik magab ja ma ei saa praegu pakkimisega kolistada, sestap ei saa mitte jätta lobisemata.)

Asjad on isepaljunevad asjad

Kui enne tundus, et meil on vähe asju, siis nüüdseks on garaaž paksult täis, üks raamaturiiul ja toatäis pisikola on veel toaski ootamas, mõned nõud ja riided alles pakkimata.

Veidi vähem kui kaks aastat tagasi tulid A ja M autotäie asjadega. Koos minu ja laps A-ga lisandus augustis 2007 veel üks autotäis. Kust on välja (või sisse) imbunud kõik ülejäänu ja kuidas see kõik üldse tuppa ära mahtus?

Kell 13 saab kaubaauto kätte. 15 paiku, kui M koolist jõuab, võtab ta lapsehoidmise enda peale (tunni pärast liitub teine suur õde), paneme meie esimese koormaga ajama, et jõuda enne tipptundi. Teine koorem jääb õhtusele ajale, kui suurem mass Sandweileri-Remihi mehi ringteelt kadunud on.

Tuleb raske päev.

Homme algab lahti pakkimine. Üksiti on vaja soetada pesumasin ja külmkapp (olemasolev on pisike ja ilma sügavkülmata). Koos jätkuva pisiremondiga, mööbli kokkupaneku ja muu säärasega ulatub “majunemise” protsess kindlasti kõva kahe nädalani. Siin on vaja ka ju enda järelt koristada. Reedel anname võtmes uutele üürnikele, kuna omanik ise kuskil sootuks ära on.

Järgmised kirjutised ilmselt juba sealtpoolt Moselit.

Pärast meid tulgu… Regina Spektor: Après moi. Üks lemmikuid temalt.

Laulud ei lähe, vaid tulevad. Kooris.

Meie pika ja lohiseva nimega, aga pisike ja tragi koorikene *) annab 14. mail “Vildes” ehk Luxembourgi Oscar Wilde pubis (Tänava nimi on Bisserweg, linnaosa on Grund) pisikese kontserdi. Üritus hakkab kell 20.30 ja meie etteaste on umbes 21.15 (aga ma ei tea, mis seal enne või pärast meid toimub).

Koht on väike, fännid peaksid juba lõunasöögi ajal end kohale naelutama :D Kui ma ikka ülehomme Trierist proovi pääsen, siis võib juhtuda, et tuleb ka üks soololaul. Aga seda ma ei julge 100% lubada.

———

*) Choir of Parents and Friends of European School of Luxembourg… (kõlab umbes nagu Kreisiraadio sketšis asutatud “Tallinna Esimene Peeter Kreitzbergi Nimeline Ametikool Number Üks”). Kuna suurem osa lauljatest ei ole mitte lapsevanemad, vaid õpetajad või siis lihtsalt õpetajate sõbrad või hoopis sõprade sõbrad, siis kaalume tõsiselt nimevahetust. Aga kuniks me veel oma nägu otsime, pole nimega mõtet vaeva näha :P

P.S. Liitusin ka Euroopa Eestlaste Kooriga.

Supsikust sai Muhkel ja viimased pingutused enne minekut

Eile sai siis köögi lagi teise värvikorra ja seinad esimest korda (peaaegu, kõike ei jõudnud, A pidi puhkusele vaatamata paaril koosolekul olema). Mina nokkisin veidi aias umbrohtu ja käisin lapsega ümbruskonnas jalutamas. Kui Supsik kärus magama jäi (ja magas hoovis seisvas vankris, mis on imede ime), sain ka pintsliga ääri värvida.

Õhtul käisime kõik koos IKEAs ja tegime põhjaliku nimekirja hädavajalikest asjadest (kuna siin oli meil oli ju korter omaniku kolemööblit täis, mis järgmisele üüripere “rõõmuks” siia jääb).

Täna hommikul vara käis A asju ajamas, sh interneti lepingut lõpetamas. Tuli koju järjekordse paksu paberihunnikuga. See on kohutav, kuidas nad suudavad ka veel vähem kui mitte kui millegi tegemise eest 10 A4 kaasa pakkida!

Edasi Arloni IKEA. Mitu tundi. Tulemus: 4 (neli) kärutäit (mitte kaks, nagu alguses arvasime) esimeses järjekorras vajalikku mööblit. Õnneks oli siiski saadaval paljusid asju, mida veebilehe andmetel ei olnud. Ja laost leidsime omal käel ka selliseid asju, mida teenindaja väitis laos mitte olevat. (Kamoon, kui veebi ei suuda ajakohasena hoida, siis oma majasiseses süsteemis võiks laoseis ikka adekvaatsena paista!?) Kuigi imik pidas ennast kannatlikult üleval, niipea ma sellist ullumaja korrata ei tahaks. Ei, me ei toonud kõike väikese autoga. Suurte asjade (meie madrats, riidekapid, kummutid, diivanid, köögi toolid jms) jaoks võtsime veotakso. Võrreldes tavalise taksoteenusega ei maksa see peaaegu mitte kui midagi.

Koorem pidi kohale jõudma kella 17-18 ajal. Enne seda tundsime, et võiks planeerimisest, ostlemisest ja korraldamisest veidi hinge tõmmata. A heitis pikali ja mina läksin Supsuga rõdule - korraks päikese kätte. Vooderdasin aluse ja ümbruse tekkide ja patjadega. Kõik oli väga mõnus, kuni äkki vajus Supsik ette vasakule ära ja tal õnnestus üles leida täpselt see koht, kus parasjagu patja ei olnud. Tulemuseks kohutava kiirusega kasvav verevalum + muhk ning muidugi kisa (ja õnneks - teadvusel ju). Kähku jääkuubikud räti sisse. Otsustasime siiski kiirabisse helistada.

Esimesena vastas mulle prantsuskeelne onu ja ühendas kellegi teisega, kes omakorda ühendas ambulantsiga, kes omakorda ei osanud inglise keelt. No A rääkis siis saksa keeles. Kiirabi tuli küll suhteliselt ruttu ja kuna Supsik oli selleks ajaks rahunenud, oksendama polnud hakanud ning muhk rohkem ei kasvanud, polnud ootamine ka nii raske.

Mõlemad kiirabinoormehed rääkisid õnneks ka inglise keelt. Ehmunud laps hakkas selle peale, kui üks mustas vormiriides mees temaga tegelema hakkas, korraks uuesti nutma, aga õnneks tõesti vaid korraks. Öeldi, et peaks siiski lastehaiglas üle laskma vaadata. Üksiti soovitati kaasa võtta oma turvatool - õnneks oli meil vana häll ju lahtiselt garaažis ja Supsik mahub sinna veel nibin-nabin sisse.

Nii imelik oli sireeniga autos sõita. Sisse kostis see nii vaikselt - nagu polekski seesama auto, väljas kajab ju üle poole linna.

Lastehaiglas olid kõik väga asjalikud ja sõbralikud. Kõigepealt vaatas lapse üle kiirabi velsker ja pärast veel ka lastearst. Kuna kõik sümptomid viitasid õnnelikule õnnetusele, siis röngenisse ei saadetudki. Isegi takso telliti meie eest ära (A pidi ju kodus IKEA autot ootama).

Võrdluseks võiks tuua, et mööblikoorma toomine Arlonist maksis €40, kümme korda lühem taksosõit €20.

Taksos jäi laps sügavalt magama :)

Tänaval ootas meid terve pere ja muidugi ka naabri-Valdek, kes kiirabi saabumisest saati üritusele kaasa elanud oli. Kus oli Maimu, seda me kahjuks ei tea.

Üles ärgates oli Supsik, vaatamata sellele, et selle muhuga näeb ta rohkem Muhkli moodi välja, rõõmus ja täpselt samasugune kui enne kukkumist. Sõi, undas ja mängis. Enne und oli tiba virilam kui muidu, pikutas hea meelega süles ja lasi isegi unelaulu ümiseda (muidu ta naerab selle tegevuse välja).

Suured tüdrukud võtsid iseseisvalt lahti terve oma toa mööbli ja magavad täna madratsitel. Jupid tuleb siis veel keldrisse valmis tassida, kui A õhtuselt maalritöölt tagasi jõuab.

Ma ei tea, kas ma homme kirjutada jõuan või kuidas lähipäevadel võrguolukord kujuneb. Meil igatahes igav ei hakka. Teie vaadake ise, kuidas saate :P

Kiire kiire

Siin ei ole midagi lugeda. Korraldame ja teeme tähtsaid asju.

Olukorrast rindel

Köögi lagi värvitud. Esimest korda.

Samas köögis keedetud supp. Esimest korda.

Ai, lahe maja on!

Kolm kehva asja - 1) pargi puud ja üks aias kasvav saar on nii suured, et varjavad liiga tõhusalt päikest. Kui vaatamas käisime, olid puud ju raagus. Kui saaks sellest saarest lahti, sel pole tegu ega nägu :( 2) meie magamistuba on ikka imetilluke, aga muid variante praegu ei ole 3) Katus vajab lähiajal remonti.

Üksiti käisime Supsuga esimesel jalustuskäigul Moseli ääres.

Aga Arloni IKEA võib uksed kinni panna. Seal ju ei ole peaaegu mitte ühtegi asja, mida me tahame!

Läks käima…

Samal ajal, kui Eestit puhta(ma)ks tehti, tegelesime meie puhastus- ja remondivahendite otsimise ja omandamisega. Köök tuleb siiski alustuseks üle värvida ning siin-seal veel ühte ja teist kõbida. Täna päevapoole lähemegi sinna ning hakkame otsast pihta. Kahjuks on meil üks kätepaar vähem, M kukkus üleeile õhtul asfaldile käpuli. Eile hakkasid totaalselt marraskil peopesad jubedalt valutama. Päev otsa ohkas õnnetult “ma tahan ka aidata, ma tahan ka midagi teha”, endal oli aga suuri raskusi veepudelilt korgi keeramisega. Muidugi ei jäänud ei kodustel ega ka mitte sõpradel märkamata, et haavad kätel olid täpselt õiges kohas sõbralikuks nokkimiseks teemal “Jeesuse teine tulemine”. Õnneks on M-l eneseirooniline soolikas (eriti, kui arvestada vanust ja sugu) suhteliselt hästi arenenud. Kolmapäevaks peaks siiski paranema.

Niisiis ei ole täna mingit logelemist, päikesevõttu, looduse või kultuuri nautlemist või mida iganes normaalsed inimesed pühapäeval teeksid.

Life is a seed

Eilne päev mulle kohe meeldis. Ja tänasel hommikul pole ka senimaani häda kõige vähematki.

Esiteks võttis A seoses kolimisega puhkuse. Vaatamata sellele, et Supsik ärkas hommikul 6.05, oli ta päeval väga hea laps, õues ei räusanud (ajas omaette vaikselt oma blää-bälää-d ning jäi jalutuskäigu lõpuks vankris magama (mida pole juhtunud vähemalt 2 nädalat).

Helistas majaomanik, et tal paistab olevat õhtuse seisuga veid rohkem raha kui enne ning et tuldagu juba homme (st tänase seisuga täna) võtme järele.Mis tähendab, et meil on enne suurpäeva aega pisiasju toimetada, kasida ja pisiremonti teha.

Laps esimest korda suures vannis vannitatud (A ostis tolle iminappadega vanniistme, väga mugav riistapuu), läksin kohalikku “Vildesse” ehk Oscar Wilde’s Irish Pub’isse. No kuidas sa jätad minemata, kui on elav muusika ja bändis mängib meie koori dirigent ja veel mõned eurokooli õpetajad ning nende sõbrad. Ning kuidas sa jätad minemata, kui suur hulk koorirahvast lubas ka minna. Ja kuidas mitte minna, kui tahad minna. Või kuidas mitte minna, kui see on viimane nädalavahetus Luxembourgis. Ja kui on olemas keegi, kes on hea meelega nõus lapsega kodus olema?

Esimene bänd, nimetagem teda “suurte kitarristide ansambliks”, ühendas nelja meest ja nende elektroakustilisi kitarre. Repsis bluusi- ja rokiklassika. The thrill is NOT gone! Nii mõnigi laul kõlas sellises koosseisus väga põnevalt. Teises, klassikalises kolmemehebändis (dr, b, g) mängis bassi meie dirigent (üksiti kuulutasime me välja ennustusvõistluse, millst pilli Tilman EI mängi). Kõlasid (h)igihaljad lood “Hit the Road, Jack“, “Fever“, “Hard Day’s Night” jne. Täiesti sobilik vanurite tšill.

Muu hulgas õnnestus õhtu jooksul kõnelda viies erinevas keeles (sh selgus, et üks koori meestest on ema poolt baltisakslane ning räägib vabalt vene keelt), maitsta ohtralt Guinnessi (ja mitte ainult omal kulul, kuna üks kohalik inglane ei suutnud mind kuidagi ära tänada, et ma päästsin tema maha kukkunud rahakoti), tutvuda koha omanikuga, panna paika umbes 100 briti bändi (good or bad), itsitada, kuidas kaks saare erinevatest kohtadest pärit inglast üksteise keelest aru ei saa, teha kümneid kordi lühikokkuvõtet teemal “kes ma olen ja kust ma tulen” ning kõige lõpuks arutleda teemal, kas elu on lill või life is a seed.

(”Muna õpetab kana: hommik on õhtust targem. Kana hakanud mõtlema, kumb oli enne, kas õhtu või hommik.” Kes seda ütles? Ei mäleta.)

Õnneks jätkus piisavalt arukust poole kahe paiku kodu poole astuda, mistap klaveribaar teisel pool silda jäi sel korral nägemata ning tänane hommik on värske. Supsik andis poole kaheksani armu ka :)

Aga rasvaselt rahul olen. Elu on taim?

Ja kui juba läks klassikaga lahmimiseks, siis olgu ka James Brown. I Feel Good

Kahevahel

Kas minna või jah?